Haabja ehitajad jagavad oskusi


Priit-Kalev Parts haabjaga eelmisel suvel.
FOTO: Alexander Kamelhair

Toomas Šalda, 18. aprill 2019, Maa Elu

Soome-ugri rahvaste juures tuntud haavatüvest paadi ehitamise traditsioon ei ole Eestis katkenud. Vastupidi, nüüd saavad huvilised osaleda kursustel, mis jaotatud viide ossa: aprillist augustini Viljandi külje all Loodi mõisas toimuvate kuni kolmepäevaste kogunemiste käigus saab selgeks, kuidas saab haabjas oma välis- ja sisekuju, kuidas ajaloolist veesõidukit laotada, viimistleda, kaaretada ja hooldada.

„Analoogseid ühest tüvest veesõidukeid on tehtud paljudes maailma piirkondades alates kiviajast, aga Eesti on praegu kõige läänepoolsem paik, kus selline traditsioon on elavalt säilinud,” kinnitab kursuste juht Priit-Kalev Parts, kes ise sai haabjaehitamise kunsti selgeks üheksakümnendate keskel.

„Kui veel eelmise sajandi algul oli haabjaehitajaid Eestis omajagu, siis läbi nõukogude aja kandsid seda oskust üksikud ääremaade elanikud. Minu õpetaja oli Jaan Rahumaa. Kui temalt küsiti, milleks tänapäeval veel haabjat vaja on, vastas mees naljaga pooleks, et eks ikka salapüügiks. Ju oli asi selleski, et plastkanuusid polnud kaubandusvõrgust tollal kuigi lihtne saada, aga haabjas on peaaegu sama kerge alus,” meenutab Parts oma mentorit.

Tasapisi hakkas tekkima uus haabjaehitajate põlvkond: enne Partsi tegi kaheksakümnendatel Martin Tolbergi käe all haabjaehituse õppimisega algust Kaido Kama, üheksakümnendatel lisandusid Parts ja Soomaa turismiettevõtja Aivar Ruukel. Osa Partsi osalusel valminud ühepuupaatidest on muuseumide valduses, mõni viidud Soome, osa kasutusel Eestis.

Meil on haabjas kõige levinum olnud Matsalus, Emajõe luhtadel ja Soomaal. Kui näiteks Soomaal on kümned ruutkilomeetrid üle ujutatud ja mõnes kohas vett palju, teises vaid kämblajagu, siis seal on seda väga mugav kasutada. „Soomaal kujunes haabjas eriti just viiendal aasta­ajal kohalike lustimise vahendiks, tööd ju suurveega teha ei saanud, aga haabjaga sai kuiva jalaga naabri juurde minna või niisama lõbusõitu teha,” selgitab Parts.

Sihiks UNESCO

Kui küsida, et miks tänapäeval, kui kerge vaeva ja mõistliku rahasumma eest saab igaüks endale poest haabjaga sarnaste või paremategi veesõiduomadustega paadi osta, on haabjaehitus ikka veel päevakorral, vastab Parts, et tema jaoks on haabjaehitus ennekõike hingele rõõmu pakkuv seltskondlik ettevõtmine.

„Paar nädalat on põhjust vanade või tulevaste sõpradega koos olla. Isegi noored mehed astuvad vahel ootamatutes kohtades hardalt ligi ja kiidavad, et küll see haabjavärk on ikka ehe ja hoidmist väärt, seda peab väärtustama nagu UNESCO vaimse pärandi esindusnimekirja kantud Võromaa suitsusaunakombestikku.”

Eesti Haabjaselts ja Põlisrahvaste Arengu Keskus käisid mullu selle ettepanekuga kultuuriministri jutul ja said valitsuse toetuse. Algatusrühma eesmärk on jõuda haabja nominatsiooni esitamiseni UNESCOsse 2020. aastal, kui Tartus toimub soome-ugri rahvaste maailmakongress. Emajõel on samal ajal kavas korraldada vaatemänguline soome-ugri haabjasõit.

Kuigi ehitusprotsess on haabjal kohati tulemusest olulisemgi, on paadil ka praktiline väärtus. Haabjas on kerge ja seda saab lihtsa vaevaga enda järel lohistada kuivalgi maal. Sõitmiseks piisab 15sentimeetrisest veekihist. Vanasti öeldi, et kui muru on märg, saab haabjaga liikuma.

„Sellesse mahub 2–3 inimest, vajadusel enamgi, aga praktiline ja mugav on see kahe inimese jaoks. Puhtalt funktsionaalses mõttes on tehismaterjalid puidust muidugi mööda läinud,” tunnistab Parts. „Võrreldes plastpaadiga on haabjat raskem hooldada ja seda ei saa plastpaadi kombel talveks lihtsalt põõsa alla jätta. Poepaatidele me konkurentsi ei paku. Hindki poleks konkurentsivõimeline. Mõistlikum on haabjas endale ise teha, mitte osta.”

Huvilised teretulnud

Mulgimaa Arenduskoja kaudu eraldati LEADERi programmist Rahvusliku Ehituse Seltsile projektiraha, et selts saaks Loodi mõisas korraldada traditsioonilise ehituse ja puutöönduskoolitusi. Äsja toimusid tööriistade varretamise ja teritamise õppepäevad, aprilli lõpus algab haabjaehitusõpe. Kuna huviliste ajavaru võib olla piiratud, saab osaleda ka üksikute päevade kaupa. Infot saab internetilehe haabjas.com haabjakalendri alajaotusest või helistades koolituse tegijale Priit-Kalev Partsile, kelle kontakti leiab samalt lehelt.

Kuigi ehitusprotsess on haabjal kohati tulemusest olulisemgi, on paadil ka praktiline väärtus. Haabjas on kerge ja seda saab lihtsa vaevaga enda järel lohistada kuivalgi maal.

„Alustame päris algusest, jämedad haavatüved juba ootavad. Esimesena õpime väliskuju andmist, edasi toimuvad sisekuju andmise, laotamise ja viimistlemise koolitused. Haabja saab järjest valmis teha kuni laotamiseni, see võtab ühel mehel aega paar nädalat. Aga siis peaks see aastakese seisma, puit kuivama ja rahunema, alles siis saab töö päris lõpule viia: lisada kaared, istmed ja muud vidinad. See on tehnoloogiline paratamatus, et haabja ehitus tuleb etappideks jaotada, aga meil on olemas eelmisel aastal laotatud haabjatoorik, mida kursuse sujuvaks korraldamiseks kasutame. Nii et kõik etapid saavad augusti lõpuks põhjalikult ette näidatud ja selgitatud,” lubab Parts.

Eelmise nädala seisuga on kursustele tulijaid Eestist, Soomest ja USAst. Projekti üks eesmärk on Viljandimaa kui käsitööturismi sihtkoha tutvustamine.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s