Karuskosel on üks vana haabjas ikka veel aia peal talvekorteris, aga kuuri alt piilub võib-olla kõige suurem ühepuulootsik, mis Soomaal eales tehtud. Sellega tahab paadimeister Aivar Ruukel tuleval suvel Kihnu aerutada. FOTO: Henn Soodla
Tõnu Kann. Pärnu Postimees. 20. mai 2006
Haabjad on soomeugrilastele tuntud ühepuulootsikud ja Eestist lääne pool neid hepikuid veesõidukeid ei tunta, küll aga põhja pool, Soomes ja Saamimaal. Samuti idas soome-ugri hõimude man.
Neid paate valmistati juba siis, kui eestlaste esiisad veel Uurali taga naisi võtsid, jahil käisid ja kalu püüdsid ega pidanud plaanigi lääne poole rännata.
Haabjate valmistamise oskuse tõid esivanemad siia kaasa, õpetades seda kunsti mõnele teiselegi rahvale, kellega siin kokku puutusid.
Tänapäeval on mõnigi eesti mees jämedast haava- või kasepuutüvest paadi tahumise ja parraste laialikeetmise ära õppinud, ehkki ühepuulootsiku tegemiseks kulub mõnikord nädalapäevad kirvetööd ning mõni palgijupp ootab mitu aastat tahumise hakku. Sest tuleb ju aeg-ajalt maha istuda ja asja üle järele mõelda.
Ja kui janu kustutamiseks õlut rüübata, kanduvad mõtted ning jutt paaditegemise juurest teab kuhu maani välja ning nõnda see aeg kulub
Vanasti aga teinud osav mees haabja päevaga valmis.
Seadis toonane mehepoeg sammud külla kaugele sugulasele, nuga vööl, kirves õlal ja tuleraud taskus, ning kui vesi risti vastu tuli – küll ta teadis, et tuleb! –, otsis paraja haavapuu, raius maha, teisest otsast parajaks ning kukkus tahuma, nii et laastud aina lendasid.
Õhtuks oli paaditoorik valmis ja õõnsuski voolitud. Veel enne pimedat süütas mees juba lõkke, valas paadiõõnsuse vett täis ja keetis pardad pehmeks ning painutas laiali.
Hommikul ärgates võttis vastse paadi ja sõitis üle vee. Peitis sõiduki kaldatihnikusse, et tagasi tulles hea võtta oleks, ning kui tagasigi tuldud, siis sinnasamasse ta oma paadi jättis: võtku, kel vaja on!
Ei hakanud tolleaegsed mehed paati õlul veeni kandma, kuigi väike kuiv ühepuulootsik ei kaalu nääpsukesest naisest palju rohkem. Oli mehel tarvis vee peale minna, tegi ta paadi sealsamas valmis.
Üks Soomaa mees
Soomaalgi on üks mees, kes paadi päevaga valmis saaks, kui endale armu andmata varahommikust õhtuhämaruseni töötaks. See on Aivar Ruukel, matkajuht ja loodusemees. Ta on õige mitu paati teinud ja neile nimedki pannud. Üks on Metallica, sest sai valmis tolle bändi Eesti-kontserdiks, teine jälle Lehmamagu, küllap välimuse pärast, kolmas Nipernaadi, sest käis sellenimelisel vabaõhuetendusel. Neljas on Hansa, sest sündis Tartus hansapäevade ajal, viies tütrekese järgi Aasa ja nii edasi.
“Ma ei usu, et vanadel aegadel haabjatele nimesid pandi, see on puhtalt uuema aja põnevuse tagaajamine,” arvas Ruukel ise.
Küllap see nii oli, sest Riisa külas Pärnumaal elanud läinud sajandi esimesel poolel mees, kel haabjate valmistamine oli nii käpas, et heal aastal teinud ta neid tükki kolmkümmend: igale omakülamehele iga kalda jaoks ise lootsiku.
Ja tollal olnud eraldi kalalkäimise lootsikud, mis olid väiksemad, ning neid olnud mitmes paigas mitu tükki käepärast võtta. Siis heinatoomise lootsikud, mis oli laiad ja millega heina jõge pidi heinamaalt loomadele kevaditi enne karjamaa rohetamist ette toodi. Siis oli veskilkäigu lootsikuid, mis valiti eriti hea käiguga, kui kirikust pärast kõrtsiskäimist vastuvoolu koju tuli tulla, vahel võidugi sõites. Ning edevamad mehed lõikasid parrastesse võib-olla mustreidki, ehkki see pole kindel. Sest vana aja maamehed lolli pärast ja igavusest tööd ei teinud – vajalikku oli niigi teha.
Nii nende ühepuulootsikutega oli, nagu Ruukel rääkis ja nagu neist siit-sealt olen lugenud.
Ühepuupaat on tõsine asi
Andku haabjameister Ruukel mulle andeks, aga plastist matkakanuu on kindlam sõiduriist kui kipakas puupaat, seepärast sättisin ennast haabjamatkale minnes nagu pesueht valevorst rohelisest plastmassist kõrgete parrastega mõlapaati.
Ruukel koos Rootsimaalt kohalesõitnud sõbraga istus ühte haabjasse ning Saaremaa tõugu Soomaa mees Jaen Soer ja Kõpu mees Marek Aasa teise haabjasse. Ülejäänud seltskond – kümmekond turismindusõpilast Rootsist ja kõik tüdruklapsed miskipärast! – valis samuti värvilised matkakanuud.
Matka jooksul sai selgeks umbes kolmkümmend asja, mille seast tähtsaim oli, et üks haabjaist laseb vett sisse, sest polnud tänavu veel jõkke saanud ning seal tursuda jõudnud. Seejärel märkasin, et matkakanuud, ehkki kirjade järgi parema minekuga kui lootsikud, jäävad neist ometi maha, sest nõuavad aerutajailt rohkem toorest jõudu ja paremat tehnikat.
Ning kui haabjas õigesti, suure pika teiba toel jõepõhjast ja kaldapõndakuilt lootsikule hoogu andes liikuma panna, pole matkakanuul kahe aerukese abil edasi minnes mingit lootust haabjaga võistelda.
Selgeks sai seegi, et äsja tõrvatud haabjad lõhnavad imehästi, plastmass üldse mitte, nagu toogi, et madalate parrastega haabjad mahuvad risti üle jõe peaaegu veepiirile langenud puude alt ilusti läbi, samal ajal kui matkakanuud tuli kaldale vedada ja ümber sulu sikutada.
Sestap, kui lähete Soomaale paadimatkale, aga minge kindlasti, ning teile antakse valida haabja ning matkakanuu vahel, valige esimene. Ei lähe see ajaloos läbiproovitud kipakas soome-ugri paat nii kergesti ümber midagi, kui selles just püstijalu oma asja ei õiendata.
Ja Jerome K. Jerome’i meenutades võtke paati kolmaski mees, koerast rääkimata.
Haabjas - Soomaa ühepuulootsik 