Fänni fantaasia — ringreis Metallicaga mööda suvise Soomaa sääsevabu jõgesid

Jõele langenud haavahiiglane on praeguse veetasemega kõrgel ega takista liiklust. Haabjamatkaja jääb aga tahes-tahtmata seisatama ja arutlema, kas sellest puujurakast valmistatud ühepuulootsikuga võiks ka Rootsi sõita või tuleks piirduda Helsingi vahet ristlemisega. FOTO: Elmo Riig

Hans Väre. Sakala. 1. juuni 2006

«Kas selle Metallicaga on midagi tehtud kah, et ta paremaks läheks?» hõikab Jaen kanuukäru ümber askeldavale Marekile.

Iga rokifänni kõrvus pühaduserüvetamisena tunduvale küsimusele vastust ära ootamata pöördub Jaen minu poole ja seletab: «Eelmisel korral andis see nii palju läbi, et pidime pidevalt teistel eest ära sõitma. Siis oli aega vett välja visata, kuni teised järele jõudsid.» Metallica on haabjas.

Jaen Soer ja Marek Aasa on haabjamatka korraldamisel abiks Soomaa turismiettevõtjale Aivar Ruukelile, keda võib pidada ühepuulootsikute uue põlvkonna isaks ja üheks kogenumaks tegijaks. Kümme suve tagasi hakkas ta korraldama haabjalaagreid, kus vanad meistrid Jaan Rahumaa ja Jüri Lükk unustusehõlma vajuva kunsti noorematele edasi andsid. Nüüd on mõlemad mehed manala teele läinud, ent nende iidsed oskused elavad edasi.

Aivar on nende aastate jooksul valmis teinud 11 lootsikut. Rahumaa Jaani õpetaja, ainsa suvega tervelt 30 paati tahunud Aleksander Oolepi vastu tema kätetöö muidugi ei saa, kuid pisikese paadistiku annab neist kokku panna küll. Nii ongi Aivar asunud lisaks kanuumatkadele pakkuma sama teenust haabjatega.

Turismiärimees möönab, et loomulikult tuleb eksklusiivse sõiduvahendi eest rohkem raha välja käia kui tavalise kanuu eest. «Peab ikka teadma, miks tahetakse just haabjat,» viitab ta fänluse olulisele faktorile.

Täpne töö tahab teadmisi

Kümne aastaga on haabjafänne kogunenud palju. Haabjalaagrisse on tuldud isegi Uus-Meremaalt, lähematest riikidest rääkimata. Enamiku umbes kolmekümnest laagrites valmistatud lootsikust on siiski valmis teinud eestlased ise.

Haabjaid on tahutud ka omapäi ning lisaks Aivarile võib nimetada vähemalt kahte meest, kes tunnevad ennast selles kunstis üsna koduselt. Üks on viljandlane Priit-Kalev Parts, teine Jaan Keerdo, kes sõitis 1999. aastal Soomaalt haabjaga Peipsile. Mõlema kontosse peaks Aivari teada kuuluma kümmekond paati.

Ühepuulootsiku loomine on terve teadus. Esiteks tuleb leida ühel sobival talvepäeval metsast õige haab. See pole põrmugi lihtne, sest tüvi peab olema jäme, kuid paraku kipuvad sellised haavad olema keskelt mädad.

Suvel, kui puu on saanud juba mõnda aega kuivada, antakse palgijupile paadi väliskuju ja õõnestatakse puu seest tühjaks. Nüüd on toorik juba veidi elegantsem kui haabja arhailine eelkäija ruhe. Too meenutab lihtsalt tühjaks õõnestatud palki, kuid haabja lõpliku valmimiseni kulub veel hulk tööd ja aega.

Järgmine samm on lootsiku laotamine. See on riskantne ettevõtmine nagu õigupoolest peaaegu kõik teisedki haabja valmistamise protseduurid. Oht ei varitse mitte tegijat, vaid paati ennast, sest ettevaatamatu kirvehoop või liiga agar laotamine võib tekitada augu, mis muudab kogu suure töö nulliks.

Laotamiseks valatakse poolvalmis lootsikusse vett ning niisutatakse pardaid hoolikalt, kuni need mõlemale poole tehtud lõkete ja vee koosmõjul pehmeks muutuvad. Siis asutakse külgi laotuspulkade abil laiali painutama. Kui haabjahaldjas on armuline ja laotamine sujub pardaid lõhki ajamata, pannakse kuusejuurikatest kaared sisse ning jäetakse paat aastaks kuivama.

Ehkki ka sellise üldise kirjelduse järgi võib haabja valmistamine tunduda üksjagu keeruline, on päristöö veelgi nipikam. Et korralik paat valmis teha, tuleb teada kümneid töövõtteid: näiteks seda, kuidas tekkivat pragu augu puurimise abil sulgeda.

Kui kõik õnnestub, võib järgmisel kevadel lootsiku väliskülje kenasti ära tõrvata ning sellega tööd lõppenuks arvata. Ja siis, igatahes, vette!

Kindel sõiduriist harjunud käele

Erinevalt plastmasskanuust, mille võib näpu otsa võtta ja hõlpsasti kärult jõele kanda, ähvardab tublisti raskem haabjas juba mõnekümne meetri järel käed otsast sikutada. Veelgi raskemaks teeb tarimise see, et tõstmiseks mõeldud pulk on vaid haabja ühes otsas. Teisest tuleb haarata põhja alt, mis eriti märjana kipub kergesti peost libisema.

Ent kui jalg vett juba kiilu all, ei jää haabjas oma moodsamale plastikust sugulasele millegi poolest alla. Esimese hooga paistab ta küll veidike kipakam ja ega algajal seal eriti rabelda tasugi, kuid kui äkilistest liigutustest ja jõulisest kallutamisest hoiduda, ei ilmuta lootsik mingeid ümberminekukalduvusi.

Püsti seista ma istudes kindlana tunduvas aluses siiski ei usalda, vähemalt mitte rohkem, kui peale tulekuks ja maha minekuks hädavajalik. Ometigi võivad kogenud mehed tüürida haabjat vabalt ka kahel jalal seistes ja sõita niimoodi maha pikki maid.

Just sel moel, piloteerituna vanameister Rahumaast endast, nägin kümmekond aastat tagasi elu esimest haabjat. Olime oma rahvapaadi just Meiekose silla juures kaldale tõmmanud ja võtsime isukalt lõunat, kui lootsik silla alt nähtavale ilmus. Toona juba seitsmekümnele lähenev Rahumaa seisis päras peaaegu liikumatult ja juhtis kiirkaatri moodi kõrgele tõusnud ninaga haabjat kindlalt pärivoolu. Lootsik lausa lendas rahulikest mõlatõmmetest viiduna edasi, nagu oleks seda vee all vedamas 12 havi. Alles siis, kui haabjas vaateväljast kadus, märkasime suutäie lõpuni närida.

Kääralt Kuusekäärale

Meie tosinakilomeetrine matk mööda Raudna jõge algab esmaspäeva pärastlõunal Kääralt. Juba esimese paarisaja meetri jooksul on selge, et Metallica pole põrmugi nii lekkelembene kui eelmise matka ajal ja hoiab jõevood kindlalt parrastest väljaspool. Vett läbi lasknud pragu on plekiga üle löödud ja sisse immitseb sealt vaid õige veidi.

«Jaan ütles ikka, et plekiga on kõige õigem paigata,» kiidab Aivar vana meistri õpetust. Ja mille muuga sa Metallica-nimelist paati paikadki?

Kurta ei saa ka lootsiku juhitavuse ja kiiruse üle. Meie haabjas libiseb mööda jõge peaaegu pingutamata ning püsib üsna kindlalt kursil, mille tüürimees Jaen talle on määra-nud. Probleemideta liiguvad ka fotograaf Elmo ja Mareki paat ning haabjas, mille meeskonna moodustavad Aivar ja tema elukaaslane Ljudmilla.

Vaid meie matkaseltskonna neljanda alusega sõitvad sakslane Matthias ja prantslane Morvan joonistavad maona looklevale jõele rästiku siksakke. Soomaale praktikale tulnud noormehed käsitsevad seda sorti sõiduriista esimest korda ning teevad seetõttu sama vea, millega minagi esimesel kanuusõidul hädas olin. Selle asemel et ninas olija tõmbaks stabiilselt ühelt poolt ja laseks tagumisel tüürida, sikutavad mõlemad mehed korraga ühest küljest.

Nii kihutavadki nad mööda jõge edasi kiiremini kui ükski teine paatkond, kuni kallas lootsiku üsna järsult peatab. Pisukese manööverdamise järel pööratakse nina taas jõe poole, et rammida varsti teist kallast.

Matthiase ja Morvani paadile sekundeerivad äkiliste suunamuutustega vihitajad, kes pikeerivad pisikeste hävituslennukitena jõepinnast kõigest kümme sentimeetrit kõrgemal. Kartmatult sööstavad nad risti-rästi üle jõe, haabjate vahelt läbi ja kaovad lõpuks päikesest kuldroheliseks värvitud käänaku taha.

Teised linnud hoiavad rohkem maa kohale. Punarinnad, kuldnokad, ohakalinnud ning igat masti tihased ja vindid istuvad kaldal ja jälgivad uudishimulikult meie möödumist. Peaaegu iga kilomeetri tagant kohtume mõne valge-toonekurgede paariga, kes otsib kaldaäärsest veest või roostikust söögipoolist.

Linnud pole ainsad toidujahil olijad. Kohe pärast starti trehvame kummipaadiga kalastavat meest ja naist, viis kilomeetrit hiljem aerutab meile vastu Kuusekäära talu peremees Indrek Hein. Tema on tulnud vaatama, kas ei taha ehk mõni purikas landi otsa jääda. Indreku kaks koera, üks vööris ja teine ahtris, kissitavad päikese käes mõnuledes laisalt silmi ega vaevu reageerima isegi siis, kui peaaegu paati tõmmatud purikas peremehe konksu otsast ikkagi ära läheb.

Varsti pärast Kuusekäärat, kus Kildu—Tõramaa tee Raudnast üle läheb, jääb paremat kätt mõnus lõkkeplats. Rahvuspark on hoolt kandnud, et vana tamme alla tehtud tuleaseme juures oleks piisavalt kuivi puid ning kellelgi poleks vaja minna metsa alt lisa murdma.

Ehkki keegi meist pole pioneer olnud, saame Mareki ja Matthiasega lõkke ühe tikuga põlema. Pabertaskurätt on täiesti piisav süütematerjal, kui kuhjata sellele peale kuivi kuuselaaste.

Kruusitäie tee ja vardas grillitud vorsti juures läheb jutt haabjatele, mis pooleldi kaldale tõmmatult puhkavad. Kunagi üleujutuste ajal asendamatu liikumisvahend, mis vahepeal välja surra ähvardas, on nüüd taas kindlalt Soomaa jõgedel. Tavaliseks seda küll nimetada ei saa — elanikke, kes ühepuulootsikut iga päev kasutaksid, on Soomaal vähe —, kuid ohustatud liikide hulka ta ka enam ei kuulu.

Keel teevees kastetud, liigume allavoolu edasi. Karuskosele, meie matka lõpp-punkti, on siit vähem kui pool maad ning haabjas libiseb vahet vähendades kergelt edasi.

Varsti jõuame risti üle jõe langenud haavahiiglaseni, mille tüvi on piisavalt jäme, et sellel rahumeeli põõnata ja isegi külge keerata, kui peaks tahtmist olema.

Kuigi koprad on haava vette ulatuvad oksad paljaks närinud, ei ole puu langetamine nende tegu. Vähemalt mitte otseselt, sest võimas tüvi pole läbi näritud, vaid ise juured maast lahti rebinud. Ilmselt on selles oma süü siiski ka kobrastel, kes on kaldaäärde rohkem auke teinud, kui oli filmi «Viini postmark» kuulsal juustul.

Madala veega jääb puu ja jõe vahele piisavalt ruumi, et sealt vabalt läbi mahtuda, kuid alles paari kuu eest tulnuks paate mööda metsaalust sikutades tublisti vaeva näha. Siis oli puu otsekui tamm, mis ei pidurdanud ainult veevoolu, vaid korjas enda taha ka hunnikute kaupa roogu, oksi ja kõikvõimalikku prahti.

Oodates, kuni eesminejad puu alt läbi aerutavad, märkab Jaen kaldal vedelevat mõla. Sellel olevad numbrid tõestavad, et tegemist on Aivari omandiga, mille mõni kanuumatkaja on ilmselt maha unustanud.

«Jäta sinna, teinekord, kui mõla tee peal ära kaob, hea võtta,» naljatab Aivar.

Viskan aerutamisriista siiski paadipõhja, juhuks kui peaksime juba sellel teekonnal mõne mõla ära kaotama. Topeltvarustuse eelist ära kasutades proovib Jaen tõmmata kahe mõlaga korraga, kuid selle peale võtab haabjas omavalitud suuna ning tüürib otse kaldasse.

Mõne aja pärast aerutame maale juba meelega. Aivar tahab tutvustada Raudna ja Lemmjõe vahelises Keelemetsas kasvavat karulauku, mille maitse meenutab natuke sibulat, natuke küüslauku. Maitsta tohib siiski üksnes kultuurtaimena kasvatatud karulauku, sest metsikuna on ta haruldane ning seetõttu kaitse all.

Mürk ja ravim on sarnased

Piibelehte meenutavad karulaugulehed tulevad välja kohe pärast lume sulamist ning sisaldavad mitu korda rohkem C-vitamiini kui sidrun või apelsin. Nime on lauk saanud selle järgi, et seda armastavad nosida karud, kes vajavad pika talveune järel ärgates hädasti vitamiine.

Ei tea, kas on maabumiskoht vale või ei paista karulauk maad katva piibelehevaiba seest lihtsalt välja — igatahes jääb ta meist leidmata. Piibelehte võib pidada lausa kaitsealuse taime hoidjaks, sest tänu sarnasele välimusele on nende lehti päris kerge segi ajada. Erinevalt karulaugust on maikelluke paraku üsna mürgine ning vaevalt keegi tahaks haruldase taime maitsmise himus riskida kõva kõhuvaluga. Karud ja teised asjatundjad saavad vahetegemisega muidugi hakkama.

Karulaugu asemel püüab fotograafi terav silm kinni ühe teise taime, mis sarnaneb samuti veidi maikellukesega, kuid hoopis õite poolest. See on kuutõverohi, mis rahvatarkuse järgi ravib lisaks kuutõbistele jooksvahaigeid ja teisi hädalisi. Täpsemate teadmisteta ei maksa sedagi närima hakata, sest nagu piibeleht, on ka kuutõverohi mürgine.

Keelemetsa teistest vaatamisväärsustest, näiteks Lemmjõe tammest, aerutame peatumata mööda. Peagi jõuame kohani, mille järgi see lammimets nime on saanud: keeleks kutsutakse vibalikku neeme, mis tekib Lemmjõe ja Raudna ühinemiskohas.

Lemmjõe suubumise järel muutub Raudna tublisti laiemaks. Isegi vool kiireneb kohati millekski pisikese kärestiku laadseks, kus tuleb hoolega ette vaadata, et kivile ei satuks.

Viimased paar kilomeetrit kuluvad ootamatult kiiresti ning varsti hakkab üle jõekäänakute paistma Karuskose poolkuivanud tamm. Umbes kolm ja pool tundi pärast starti sikutame haabjad seal taas veest välja varjualusesse, kus nad jäävad ootama uusi sõitjaid.

Ühest jõekaldast teise sõitmisest kurnatud Morvan ringutab ennast ja lubab, et jääb magama kohe, kui voodit puudutab. Minagi tunnen, et matk pole möödunud päris jälgi jätmata. Olgu see haab pehme puu pealegi, aga mugava kontoritooliga harjunud inimesel hakkavad teatud lihased ikkagi valutama.

Üle õõtsuva rippsilla auto poole sammudes adun, et midagi Soomaale omast jäi sellel matkal siiski puudu. Aga minult ei tule ainsatki kaebesõna: see puuduv element oli sääsed.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s