Haabjaga iidsel hansateel

Haabjas Saarisoos

Harvet Toots. Eesti Loodus. November 1999.

Ühepuulootsikuga mööda jõgesid sõites võib jõuda üllatava tõdemuseni, et jõgi ei koosnegi vaid veest. Silmini täis kasvanud veekogus liikudes pole käteramm kõige määravam. Esimesena lööb kõikuma vaim. Läinud suvel võis kohata tavalisest elavamat huvi Pärnu– Viljandi– Tartu– Peipsi veetee vastu. Õhtulehe ja Uuno raadio ühisettevõtmisena sai juuli algul viie päevaga teoks kanuumatk Peipsi äärest Pärnusse. Uljaste veematkajate poolt võsasse ja roostikku raiutud rada polnud veel jõudnud kinni kasvada, kui kaks seiklejat püüdsid sama teed läbida vastassuunas. Minu paarimeheks sel meeletul reisil oli Astangu Toimetulekukeskuse tööõpetuse õpetaja Jaan Keerdo, kes juba kahel suvel käinud Tori lähedal asuvas Saarisoo Kanuukeskuses haabjategemise kunsti õppimas. Paraku ei jõudnud ta oma alust veel sõidukõlblikuks vormida ja seepärast andis keskuse peremees Aivar Ruukel meie käsutusse enda poolt nelja aasta eest raiutud haabja, mis oma iseäraliku kuju tõttu saanud endale nimeks Lehmamagu. 20. juuli keskpäeval asusime teele. Meil seisis ees ümmarguselt 190 km veesõitu ühepuulootsikuga mööda tundmatut veeteed, ainsaks eelteabeks Õhtulehes ilmunud reportaaz, millest jäi kõlama sissejuhatav lause, et matkajatel oli vere maitse suus ja istumise all.

JÄÄAJA LÕPUL voolas vesi Ürg-Peipsist piki Suure Emajõe orgu Ürg-Võrtsjärve, sealt edasi mööda Väike-Emajõe orgu ja Viljandi orgu praegusesse Pärnu jõkke. Nüüdisaegne Emajõe säng ja voolusuund kujunesid välja alles ligikaudu 6000 aastat tagasi. Muistse hansatee olemasolu Pärnu, Raudna, Tänassilma ja Emajõe baasil on tõtt öelda pisut müütiline, sest kindlaid andmeid selle kohta pole säilinud. Viikingid olevat kunagi seda teed mööda Peipsile sõitnud ja tuisanud sealt edasi Venemaad vallutama. Küll aga räägib muistse ühendustee kunagisest olemasolust fakt, et Tartu ja Viljandi olid Hansa Liidu liikmed ja järelikult pidi neil olema ka usaldusväärne väljapääs avamerele. Et aga sajandite jooksul on jõed ja järved oma sänge muutnud ning maapind ühes kohas tõusnud, teises vajunud, võib muistse veetee olemasolu siiski uskuda. Veel Jakobsoni aegu vaeti mõtet Pärnu–Viljandi–Võrtsjärve veetee süvendamisest, et seda aktiivselt kasutusse võtta. Lehmamao sõiduomadused polnud kiita. Et esimene vasikas kipub tavaliselt aia taha minema, pole ka imestada, et haabja valmistamisel tekkis hälve, mis muutis põhja ebasümmeetriliseks. See kiskus lootsikut kogu aeg paremale.

Esimesed tõmbed haabjaga vastu voolu olid väga vaevalised. Pooleteise kilomeetri läbimiseks kulus poolteist tundi. Navesti ja Halliste ühinemiskohta jõudes olime parajalt kurnatud ja löödud ning tõusime Rabassaare kõrgele kaldapealsele puhkama. Riisale jõudes oli meie sõiduvilumus juba sedavõrd paranenud, et jonnakas ja isepäine haabjas hakkas üha enam meie tahtele alluma. Ja eks me olimegi kavandanud, et esimene päev kulub puhtalt kogemuste omandamisele. Õhtuks oli selge ka see, kuidas ja kuhu tuleks pakid kinnitada, et nad märjaks ei saaks ja et asju oleks võimalikult lihtne kätte saada. Veematka iseärasust arvestades pidid kõik asjad olema veekindlalt pakitud ja lisaks veel lootsiku külge kinni seotud, et võimaliku ümbermineku korral varandus kaotsi ei läheks. Vett immitses sisse lootsiku ninas olevast praost ning tilkus mõla kandmisel ühelt küljelt teisele. Mina kui taga istuv tüürimees pidin kogu aeg mõlaga sahmima nii vasemalt kui paremalt. Silmapilgukski ei tohtinud kursihoidmist unarusse jätta, sest siis võttis suunamääramise enda peale kapriisne haabjas ise. Sirgetel lõikudel saavutasime vaatamata tugevale vastuvoolule hiilgavaid kiirusi ja haabjas liikus stabiilselt. Tasus vaid taevas lendlevaid haigruid imetlema jääda või üle parda nuusata, kui kurss hakkas viltu vedama ning haabjas kiskus keset jõge risti. Millegipärast oli meie lootsikul selline komme, et kui lasksime ta omapäi voolust kantuna triivima, eelistas ta seda pea alati teha külg ees.

HAIGRUD kujunesid meie parimaiks ja armastatumaiks kaaslasteks reisi algusest kuni lõpuni. Kõik jõekaldad Saarisoost Kavastuni lausa kubisesid haigrutest. Need sümpaatsed toonekure sugulased tõmbavad lennates kaela iseloomulikult kõveraks. Kohati sattusime haigrutele üsna lähedale, seda siis, kui me haabjaga vaikselt, ent kiirelt mõne käänaku tagant, mille varjus haigur oma asju ajas, välja sööstsime. Mitmeid kordi üritasime oma kõverakaelalisi sõpru üle kavaldada ja roo või põõsaste varjus neile nii lähedale hiilida, et saaks jälgida nende asjatoimetusi pisut põhjalikumalt. Meid nähes tõusid linnud õhku, lendasid paarkümmend meetrit ja laskusid taas jõekaldale, kividele või jalgupidi vette. Mõne haigruisandaga käis selline kassi-hiire-mäng kilomeetrite viisi. “Mis sa, lollike, mõtled sedasi Tartuni välja lennata või!” avaldas Jaan oma arvamust ühe linnu kohta. Peagi saabus aga järsk ning lage käänak ja lind taipas suure kaarega meie selja taha keerata. Ent eespool ilmus välja veel kümneid ja kümneid kõverakaelalisi, kes meile reisil seltsiks ja moraalseks toeks olid.

KOBRAS oli teine kohalik elanik, kelle tegevusjälgi kohtasime arvutul hulgal ning kahel korral nägime veeisandat ennastki. Kõige ohtramalt oli kobraste töövilja näha Raudna jõe ülemjooksul, kus jõe kaldaid ilustasid koprapliiatsid ja vette oli langetatud tihumeetrite viisi puid. Suuremad koprapesad olid vähemalt kahe meetri kõrgused. Tänassilma alamjooksul nägime äsjaalustatud ehitist, kuhu oli isegi kive tassitud. Küllap kavatses too kopraonu rajada oma maja eriti kindlale vundamendile. Kobraste langetatud puud loovad jões huvitavaid vaatepilte, mis tihti lummavad oma loodusliku kompositsiooni poolest. Halvasti langetatud pajud ja lepad jätkavad tihti kasvamist ja loovad jõe kohale otsekui elavaid võlve. Jõkke rajatud tammid räägivad selget keelt kobraste äärmisest töökusest ja ennastohjeldamatust visadusest. Paraku on kõik need võimsad tammid ja kaunid võlvid tõsiseks takistuseks veematkajale, eriti meiesugustele, kelle istumise all asuv Lehmamagu imes endasse aina rohkem vett, muutus raskemaks ja läks iga päevaga järjest maokamaks. Mida lähemale Sakala kõrgustikule, seda metsikumaks muutus ümbritsev loodus. Jupike Navestit ja teist samapalju Hallistet on suhteliselt tsiviliseeritud piirkond, kus võib kohata nii puhkajaid kui kohalikku külarahvast, aeg-ajalt on näha isegi elektriliine. Jõeäärsed talud on asustatud või siis vähemalt mingis teoreetilises omandis. Riisa on Soomaa mõistes suisa pealinn. Kääral on paar talu ning üks kaunis suvila, kuhu selle omanik pääseb vaid paadiga või ujudes. Sandra küla ei paista küll jõe äärde ära, ent kohalikud lapsed armastavad suurvee poolt ära uhutud silla rusude juures ujumas käia. Edasi järgneb täiesti metsik ala ja lootsikuga sel jõel sõitmine hakkab meenutama reisi Oikumeeni äärel.

OIKUMEENIKS nimetasid muinaskreeklased neile tuntud asustatud maad. Raudna jõe kaldad muutusid üha järsemaks ja kõrgemaks. Ümbritsevast maastikust polnud kahe–kolme meetri sügavuses orus voolava kiirevoolulise jõe pinnale midagi näha, sest kõrged kaldad ja lopsakas taimestik panid nähtavusele piiri. Jõele risti-rästi kukkunud puud muutsid veetee äärmiselt maaliseks, kuid raskeltläbitavaks. Samas peab tunnistama, et puude alt läbironimine oli küllaltki põnev tegevus. Igatahes märksa meeldivam kui rontraske haabja tassimine üle takistuste. Maakaardile on Raudna jõgi joonistatud ornamenti meenutava sakilise joonena. Reaalsuses paistab ta veelgi käänulisem ja loogelisem. Kohati tegi jõgi lausa kannapöördeid ja eriti kurvaks muutus meie tuju siis, kui jõgi pöördus risti vastu suunale, kuhu me tegelikult tüürisime.Tuhkja kandis jõudsime taluni, kus tigedad koerad ja nendega ühel meelel olev peremees tegid võimatuks isegi joogivee võtmise. See oli ka viimane asustatud punkt jõe kaldal, kui mitte arvestada sellest paar kilomeetrit ülesvoolu asuvat salapärast talu, mille asukad olid endast maha jätnud tõsise mõistatuse.

SALAPÄRANE metsatalu asetses kaunil ja kõrgel poolsaarjal kaldapealsel. Me olime just mehise paduvihma kaela saanud ja hädasti kulunuks ära ööbimine katuse all, kus saaks nii ennast kui varustust kuivatada. Oli näha, et talu kunagised pärisomanikud olid elamise maha jätnud alles hiljaaegu, sest rehetoa nurgas seisis sini-must-valge lipp. Mööbel, peale ühe toa, kus oli kaks korrastatud aset ja isegi küünal laual, oli segi pekstud. Nii enne kui pärast talu olid jõe kaldale maha jäetud õnged. Jõekäärus hauakohal oli võsa raadatud, et oleks parem lanti loopida. Samas suitsuahju juures oli just hakatud kala küpsetama. Ringi liikudes oli kogu aeg tunne, et kaks silmapaari jälgivad meid kuskilt. Minus tekkis halb aimdus, et siin on mängus mingid hämarad jõud. Hõikasin paarimehe lähemale ja sosistasin talle kõrva: “See on vendade Voitkade laager!” “Mina siia küll ei jää!” ütles Jaan seepeale ja kiiremas korras tegime kahtlasest kohast lõiget. Hiljem tunnistas nii vihmas kui päikeses karastunud haabjamees Jaan, et see oli terve reisi vältel ainuke kord, kus ta hirmu tundis. Öömajale jäime ühte pehkinud küüni, mille katusest kuu ja tähed läbi paistsid. Ühelt kalastajalt saime teada, et Raudna ja Kõpu jõe ühinemiskohas asuv Osju küla pole enam kaugel, seal pidavat mitu maja olema ja kõigil telefonid sees. Kuidagi oli ju vaja maailma teadvustada meie viimastest seiklustest. Et aga teooria ja praktika on tihtipeale teineteisest väga kaugel asetsevad nähtused, eriti veematkal, jäi meil küla leidmata. Jõgi voolas nii sügaval oru põhjas, kust välja ei näinud ja ilmselt magasime küla maha. Aga see kalamees juhatas meid ka niivõrd segaselt, et esiteks kulus tükk aega, enne kui mõistsime, mis keeles ta üldse räägib. Teekond muutus järjest raskemaks, sest jõgi oli üdini räga täis. Ühe mõnusa paaritunnise peatuse aegu tekkis mõte katkestada ja Saarisoost auto järele tellida, mis meid Viljandisse viiks. Metsa vahel kohatud seeneline seletas optimistlikult, et Tohvre küla asub vaid kolme kilomeetri kaugusel. Seal on puitsild, mis esialgse matkakava kohaselt oli määratud üheks võimalikuks evakuatsioonikohaks, juhul kui jõgi muutub liiga tapvaks. Selleks hetkeks me juba teadsime, et kolm kilomeetrit maad mööda võrdub vähemalt kuue kilomeetriga vees, ent oma sinisilmsuses ei osanud me arvatagi, mis meid sel teekonnal ees ootab.

Haabjas on soome-ugri traditsiooniline ühepuulootsikOSJU JA TOHVRE vahel purunes täielikult minu senine arusaam, et jõgi sisaldab vaid vett. Tegelikult on jõgedes veel hulgaliselt tahk-ainest, mis koosneb põhiliselt sissekukkunud puudest, purustatud tammidest ja sildadest, koprarajatistest, kivirahnudest, veetaimedest, prügist ja suurvee poolt minema uhutud hoonete rusudest. Tulin lihtsale järeldusele, et kui vee hulk jões on vähemalt 50% või üle selle, siis on jõgi läbitav. Meie seisime aga rinnutsi jõega, kus vee osalus langes väga madalale. Ja just nimelt rinnutsi, sest suurem osa sellest märjast kolgatateest tuli läbida rinnuni risustunud jõevees kahlates ja haabjat kahe mehe vahel edasi tirides. Sellel polnud enam midagi ühist haabjamatkamisega. Pigem oli see jalgsimatk piki jõepõhja, kandamiks saja viiekümne kilone ühepuulootsik. Tohvre silla juures saabus siiski pääsemine. Järgmisel hommikul tuli Aivar Ruukel meile järele, upitasime haabja auto katusele ja sõitsime Orika silla juurde, kus Raudna jõgi muutub Viljandi järveks.

Viljandi järvel oli mehine lainetus, mis nõudis meilt kapriisse jõealuse väga meisterlikku valdamist. Haabja kiuslik soov kogu aeg külge ette keerata oli väga ohtlik, sest lootsikuga külglainetusse sattumine võis meile kergelt saatuslikuks saada ning lõppeda ühise suplusega keset nelja kilomeetri pikkust veekogu. Pärast puhkepausi ja esitlust vetelpäästejaama juures otsisime üles Tänassilma jõe umbekasvanud lähte, õngitsesime lootsiku taas järvest välja, et seda veel kord autoga edasi viia kuni vaba veeni. Kuulsime, et jõe ülemjooks on väga kinni kasvanud ja kitsas ning otsustasime jõu säästmise nimel panna lootsiku vette alles seal, kus leidub laevatatavat pinnast. Sellise koha Viljandist ida pool leidsime ilma suurema vaevata, ent kui Aivar oli ära sõitnud ja meid jõekese kaldal maha pannud, selgus jutuajamises ujuma tulnud kohalike poistega, et tegemist on hoopis Verilaske ojaga, kust Tänassilma jõeni on kolm kilomeetrit. Esiteks olevat oja räga täis, aga Tänassilmale jõudes pidi asi paremaks minema.

MILLAL me Tänassilmale jõudsime, ei saanudki hästi aru, sest loodetud vaba vett ei tulnud ega tulnud. Kilomeetrite viisi allavoolu liikudes läks küll jõgi laiemaks, ent ka veetaimestik lopsakamaks. Jaan kinnitas suuresõnaliselt, et ta on ise lennukiga Tänassilma kohal sõitnud ja näinud, kui ilus ja lai jõgi see on. Kohati oli ta sama lai kui Pärnu jõgi Kesklinna silla kohal, ent läbipääs tiheda taimestiku tõttu üliraske. Taimed kasvasid jõepõhjast veepinnani ja sealt edasi veel kahe–kolme meetri kõrgusele. Lihavad kõrkjad olid minimaalselt pöidla jämedused ja isegi kaunitest vesiroosidest ja vesikuppudest ei saanud enam rõõmu tunda, sest nende lehed katsid veepinna tiheda vaibaga, millest Lehmamaol oli raske läbi tungida. Kui lootsiku nina murdis hõlpsalt padrikusse, siis magu, mis oli juba kümmekond sentimeetrit laiemaks veninud, ei tahtnud kuidagi järele tulla. Nõnda istusime lootsikus, haarasime kõrkjatest ning tirisime end ja oma sõidukit edasi. Teine võimalus oli mõlaga põhjast lükata. Lootus hakkas kustuma. Proovisime küll kasutada Õhtulehe ja Uuno kanuumatkajate poolt sisse sõidetud rada, ent erilist tuge sellest ei saanud. Tänassilmast lääne pool asub jõe mõlemal kõrgel kaldapealsel kaunis asula, mida kutsutakse Pilpakülaks. Sealne lai ja avar vesi andis juba lootusi matka meeldivamaks jätkamiseks, kuid rõõmu polnud kauaks, sest vaba vett oli vaid paari kilomeetri jagu. Seda on raske uskuda, ent Tänassilma jõgi on tõepoolest täies pikkuses tihedat taimestikku täis kasvanud. Vestluse käigus tunnistas Jaan lõpuks, et ta oli Tänassilma kohal lennureisi teinud kümme aastat tagasi. Vaba vesi ilmus meie lootsiku üüratu mao alla alles paar kilomeetrit enne suubumist Võrtjärve. Tänassilma jõe läbimiseks kulus kaks ööpäeva.

VÕRTSJÄRVE kaldale jõudsime hilisõhtul. Päike oli just loojunud ja valitses täielik tuulevaikus, nõnda et saanuks ehk isegi üle järve sõita, ent olime kahepäevasest rassimisest liialt väsinud. Öösel muutus olukord pöördeliselt. Tõusis torm, mis meetri kaugusel meie telgist ühe lepa maha murdis. Järvele minekust ei saanud juttugi olla. Suure lunimise peale saime kaubale ühe Tänassilma kalamehega, kelle auto taga oli paadivedamislaamik ja kes viis meid teisele kaldale Emajõe lähtesse. Reisi järgnev osa kujutas täielikku puhkust. Emajõe voolukiirus on keskeltläbi viis kilomeetrit tunnis ja isegi kui me poleks mõla liigutanudki ning lasknuksime end voolust kanda, jõudnuksime ikkagi kaheksa tunniga Tartusse. Lausa lust oli liuelda! Pikapeale muutus see isegi igavaks, sest Emajõe-äärsed luhad on kaunis üksluised ja inimtühjad. Suure Emajõe kui kunagise liiklustee hiilgusest räägivad siiski harvad külad, kuhu kunagi jõetrammid käisid.
Kärevere silla juures kohtusime huvitava mehega. Olev Nikeborn alustas koos kaaslasega kanuumatka Rakkest mööda Põltsamaa ja Pedja jõge allavoolu ning tüüris nüüd Peipsi poole. Kaaslane lõi vedelaks ja lahkus poolel teel, jättes kogu söögitagavara Olevile. Avaldasin arvamust, et siis peaks tal küll kindel tunne olema, vähemalt nälga pole karta. Olev aga kostis, et see pole tema jaoks mingi rõõm. Ta olevat kaitseliitlane ja ellujäämisinstruktor ning hea meelega sööks kalu, taimi, juurikaid, seeni ja muud, mida loodus annab, aga nüüd peab suurt ning tülikat moonavaru kaasas tassima. Jätkasime teekonda üheskoos, sest Olev polnud juba viis päeva ühegi inimesega sõnagi rääkinud ja talle valmistas ülimat heameelt kohtuda teiste omasuguste seiklejatega. Ühine õhtusöök Poti saarel toimus Olevit koormavate toiduvarude arvel.

KAVASTU küla asub Emajõe Suursoo veerel. Seal otsustasime oma populaarteadusliku teekonna lõpetada. Meie reis vältas täpselt nädal ja kolm tundi. Tõestasime, et haabjas on täiesti arvestatav sõiduriist isegi pika veematka sooritamiseks ja temaga saab edukalt sõita isegi vastuvoolu. Samas tekkis hulgaliselt ideid haabja kaasajastamiseks. Ka meie poolt lootsikusse monteeritud istmed oli üks uuendustest, mille peale põlised Soomaa elanikud ei taha vaadatagi, sest vanade sooelanike eneseväärikus ei luba haabjas istuda. 190 km püstijala haabjas läbi sõita olnuks aga mõeldamatu ning rägastunud jõgesid arvestades suisa võimatu.
Tõestasime ka seda, et hansateest ja muistsete viikingite sõjarajast pole tänaseks suurt midagi järgi jäänud. Ka turismi ja puhkuse eesmärgil pole Pärnu–Viljandi–Tartu veetee täies mahus kasutatav, sest seda suudavad läbida vaid äärmiselt hulljulged ja vaprad matkasellid. Tänassilma jõgi täies pikkuses ja Raudna jõe ülemjooks on veesõidu seisukohalt sellised, mida sõber Jaan, erinevalt minust, ei soovitaks isegi oma kõige hullemale vaenlasele. Mina soovitaks selliseid reise kõigile seiklushimulistele, kelle veri soontes natuke liiga kiiresti liigub. Ja üldse soovitame rohkem vete peal matkata, sest jõgesid ja järvi on meil külluses.
Kui keegi tahaks sooritada Eesti territooriumil meie haabjaretkest veelgi raskemat matka, siis soovitaks läbida sama teekond detsembris või aprillis. Meie ise tegime endile aga väga hästi selgeks, et vähemalt Eestis pole võimalik korraldada matka, millest meie jõud ja vaim üle ei käiks.

Tõstamaa, 31. august 1999

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s