Mehed ehitasid Soomaal haabjaid

Toomas Šalda, 24. august 1999, Õhtuleht

Arno Rajande, Ain Jürisoo ja Indrek Hein lootsikutega jõel. Haabjameeste kokkutulek augustis 1999.a. Foto: Toomas Tuul.

Soomaal Adojaani talus olid läinud nädalavahetusel koos mehed, kes üritavad varjusurmast äratada ajaloost tuntud haabja ehk ühepuulootsiku ehitamist. Halliste jõel võis näha, kuidas ja milleks haabjat kunagi kasutati. Slaidide, videode ja erinevate etteastete abil tehti haabjaehituskunst kokkutulnute jaoks “puust ette”. Kokkutulekule panid punkti “Lehmakommionud” kavaga “Rohelised niidud”.

Juba neli aastat on Soomaal korraldatud laagreid, kus vähesed algupärast haabja ehitamist mäletavad meistrid jagavad oma oskusi noortega. “Päris õigeid haabjamehi, kes teisi õpetada oskavad, on tänaseks järele jäänud vaid kaks. Õpipoisse on õnneks mitu korda enam,” rääkis kokkutuleku korraldaja Aivar Ruukel, kes peab ise sealsamas kõrval Saarisool turismitalu. Ajal, kui maal polnud veel teid, oli haabjas üks olulisemaid liikumisvahendeid, mille abil kaupu ühest kohast teise veeti.

“Halliste jõge mööda tõid mehed Pärnusse Peipsilt kala,” kirjeldas Ruukel haabja tähtsust. “Üle jõe veeti haabjatega nii heina kui piima.” Millegipärast pole haabja kohta kuigi palju uurimusi kirjutatud. Tänaseni vaieldakse, kumb oli enne, kas meile hästi tuntud laudpaat või ühest haavatüvest raiutud lootsik.

Haabja ehitamine on pikk protsess. Kõigepealt tuleb talvel metsa minna, leida vajaliku pikkusega oksakohtadeta haab ja see noorkuu ajal maha raiuda. Järgmiseks annab meister tulevasele veesõidukile väliskuju, mis meenutab sigarit. Künakirvega tuleb toorik seest tühjaks raiuda ja pärast küljed laiali venitada. Ruukeli sõnul on venitamine üsna keerukas: “Kahele poole pardaid tehakse lõkked, sisse kallatakse vett, mida loksutatakse vastavalt vajadusele. Külgi venitatakse järjest pikemate pulkadega.”

Viimase tööna tuleb sisse panna kaared. Lõpuks valmib poolemeetrise läbimõõduga tüvest meetrilaiune lootsik.

Kui tööstuslikul moel valminud plastik- ja puitpaadid on kõik ühesugused, siis kahte haabjat on lihtne eristada. “Igasse haabjasse jääb sisse tema ehitaja hing,” kõneles Ruukel. Samas ei looda keegi, et ühepuulootsik hakkaks plastikut välja tõrjuma. Piisab sellest, et aegade jooksul kogunenud oskused kanduvad põlvest põlve. Tuleval aastal toimub haabjameeste viies laager ja siis on plaanis Soomaale kokku kutsuda kõik, kes aastate jooksul haabjalaagrites õpetust saanud.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s