Madis Jürgeni lühiportreed kahest suurest meistrist, Jüri Lükist (71) ja Jaan Rahumaast (70), keda ühendab unikaalne oskus puutüvest lootsikuid välja raiuda.
Jüri on 30 aastat naisest vanem
Lea istub küüni otsa juures palgihunnikul (“Jumal, ma ei ole kolm päeva kammi kätte võtnud!”) ja Jüri toetab vastu redelit, mida mööda nende nooremad pojad Vahur (8) ja Lembit (6) metsiku rabinaga üles-alla lasevad.
Lea: “Aga räägi, Jüri, kuidas sa metsast puu varastasid!”
Lea istub palgiotsal nagu pressiata¼ee.
Jüri: “Ei tea, kas seda võib rääkida?”
Jüri on mõnevõrra ebalev.
Lea: “Ah, võib ikka, sellest nii palju aega möödas.”
Jüri: “Mul suur paat oli, aga väikest paati polnud. Läksin metsa ja…”
Lea (selgitavalt): “Papa oli ju kulaku poeg, ega talle ei antud luba metsast puud võtta ega…”
Lea ütleb Jüri kohta vahel “papa” ja vahel, siis, kui varasematest aegadest räägitakse, “Lükk”.
Jüri: “Läksin metsa ja võtsin puu maha. Tegin kohapeal valmis ja laotasin ära midagi nädalapäevad. Metsavaht ka sinnakanti ei saand ja…”
Lea: “Raiumist kuulda ei olnud?”
Jüri: “Sai rohkem tuuliseid ilmasid kasutatud, et ei kuuleks.”
Lea: “No see oli ikka 50ndate paiku. See oli sul üks esimestest paatidest?”
Jüri arvutab mõttes.
Lea: “Ja kuidas see vahelejäämine oli?”
Jüri: “Äi andis üles! Esimese naise isa.”
Lea: “Äi jah. K u j u t a d ette!!!”
Jüri: “Selline punane ta oli. Mul oli temaga väike riid ja…”
Lea: “No inimlik kadedus. Papa on kuldsete kätega mees ja k e n a mees.
No ja räägi, kuidas sult siis paat ära võeti!”
Jüri: “Ja ükskord nad siis tulid, 3-4 mehega, et kas sul paat on ja kust sa selle said? Rääkisin kõik ära, nagu oli.”
Lea: “Ja mis siis edasi sai?”
Jüri: “Siis tuli paat ära anda.”
Lea: “Vangi ei tahetud panna?”
Jüri: “Äial oli küll vist selline tahtmine. Selline punane ta oli. Ei tea jah.”
Jüri on pärit Kõpust vesisest kohast , kus ilma paadita kuidagi hakkama ei saa.
Jüri viis iga nädal lapsed paadiga kooli, 7-8 kilomeetrit.
Jüri: “Mis see on, korra kätte võtta!”
“Kus te siis omavahel tuttavaks saite?”
Lea: “Ma õppisin siinsamas Õisu tehnikumis piimandust.”
Päike heidab Lea peale punast valgust.
“Lükk söötis metsas oma loomi. Metskitsi, ja kellele ta siin oma vihtasid viis.”
Järjest punasemaks päike läheb.
“…ja päris kokku saimegi metsas.”
Nüüd tuleb paus.
Lea (unistavalt): “Ju ta siis nii tugev oli.”
Teatan kommentaariks, et Leal on selline nägu ees, nagu oleks see vihtadeviimine olnud eile või vähemasti eelmisel nädalal.
Ja Lea naerab kõlavalt
“Mina olin siis seitseteist.”
Jüri ei ütle midagi.
Lea: ” Ju ta siis õige mees oli, tuli õigel ajal ja…”
Lea tõuseb, läheb tuppa, ütleb, et tulge ka, mul on saiad veel täitsa soojad.
Ei oska esimese hooga Jürilt midagi muud paremat küsida, kui et “Teie ei võta vist viina suu sisse ka?”
Jüri: “Võtan ikka. Kes see suust mööda laseb sellist asja!”
Vahur redeli pealt torkab kiiresti: “Aga joodik ka ei ole!”
Toas paneb Lea meile südamele, et tuleb süüa soolapekki ja hapupiima. Ja et eestlase jõulisus on maalähedasest toidust.
Jüri näitab oma aukirju ja sünnipäevakaarte. Kaardikuhjast kukub välja sünnipäevakaart Jüri 70. juubeliks. Õnnitlejad on “ämmamoor ja vaar”.
“Kui vanad nemad juba on kah?”
Jüri: “Eks nad nooremad kipuvad olema kui mina!”
Jaan pole Ada Lundverit näost näkku näinud
Lootsikutegemise õppis Jaan ära sellepärast, et muidu ei saanud kuidagi röövpüüki teha.
“Eks nad passisid peale metsnik ja tehnik ja abimetsaülem, ja kes nad seal olid.”
20 juunil sai Jaan seitsekümmend aastat vanaks.
Naist pole Jaanil kunagi olnud.
“Ah, see kägiseks ilmaasjata!”
Jaani diktsioon on vilets (ta suu on hammastest lage), mistõttu tuleb mõned asjad kindluse mõttes üle küsida.
“Kägiseks?”
“Jah, naine ei lubaks suitsu teha ega viina võtta ega…”
Köögiseinal on Jaanil kalender, mille külge on Jaan liiminud kaks mustvalget fotot. Need fotod on elanud üle mitmeid kalendri külge liimimisi ja ilmselt sama arvu lahti käristamisi.
Ühel fotol on noor ja kelmikas Ada Lundver, Jaani andmetel “näitleja või mis ta on”.
Jaan: “Näe, kuidas silmanurgast vaatab tagasi.”
Teine foto kujutab metssiga, kelle fotograaf on tabanud metsa vahel ringi trampimas. Metssea pilt on juba õige näru.
Haabjaid on Jaan teinud kolmekümne ümber. Viimast haabjat on teinud aasta otsa. Teinud, ja mõelnud ja aru pidanud. Ja jälle teinud.
Neljal suvel on Jaan käinud Jüriga koos Saarisool huvilistele haabjategemist õpetamas.
Endal on tal peaaegu valmis haabjas kodus kuuri all. Jaan ütleb, et see on tema kõige ilusam paat.
Tallinnas on Jaan käinud ühe korra ekskursioonil.
Mis te seal nägite?
Ei mäleta.
Raekoda nägite?
Ei mäleta.
Või Vana Toomast?
Midagi seal näidati küll.
Maaelust räägib Jaan ilma, et küsima peaks.
“Ükskord tulin lootsikuga ja vaatan mingi elukas sumab! Mis kuradi loom see niisugune on!
Ja siis, tead, lõi ennast sedasi püsti, käpad ripakil karu!!! Ja nii kui ma pilgu ära pöörasin, pani metsa. Jäme poiss!”
Hommikuti tõuseb Jaan üles kell viis.
Annab koerale süüa, teeb tule pliidi alla, keedab kartuleid (koorega) ja joob kohvi (mustalt).
Lugemiseks on tal patakas ajalehti 1972. aastast.
Millest Jaan üksi olles mõtleb?
“Soolo Vello maadel on üks suur haab, sellest saaks vägeva paadi. Aga see haab on nii suur, et metsa tuleb tee sisse raiuda, et puud kätte saada.”
Veel mõtleb Jaan, et metssiga ta enam uuel aastal seina peale ei kleebi, see pilt on liiga näru.
Paneb ainult Ada pildi.
“Ei tea, mis see Ada seal praegu teeb kah? Oled kuulnud, sa oled Tallinna mees?”
Eesti Ekspress 05.august 1999.a.
Haabjas - Soomaa ühepuulootsik 