Viljandi- ja Pärnumaa piiril, Pärnu, Navesti ja Raudna jõe ühinemiskohal asuvast Soomaast kui turismipiirkonnast ei teatud veel kümme aastat tagasi midagi. Alles Soomaa Rahvuspargi loomise järel selgus, et see ei koosne ainult üleujutavatest jõgedest ning sääseparvedest, vaid siin leidub nii lummavaid maastikke kui huvitavaid ja ettevõtlikke inimesi.
Ühest puutüvest (harilikult haavast, harvem pärnast) tahutud ühepuupaat ehk ruhi ehk haabjas pidas progressijõududele kõige kauem vastu Soomaal. Haabjaga käidi kevadiste ja sügiseste üleujutuste ajal poes, koolis ja isegi õue pealt riidast puid toomas. Sellesama kõige ürgsema veesõiduki põhjas viidi surnuid viimsele teekonnale. Pärast viimast sõda pandi mõnelegi haabjale mootor ahtrisse, kuid lõpliku löögi iidsele veesõidukile andis mitte tehnika areng, vaid ääremaade inimestest tühjenemine.
Viimasel kahel suvel on haabjate valmistamise kursused toimunud Saarisoo turismitalu õuel. Selle peremees Aivar Ruukel tahab eelmisel aastal alguse saanud rikkaliku kultuuri- ning teadusprogrammiga üritust muuta rahvusvaheliseks. Sügisel läheb ta kogemusi hankima Ventspilsi, kuhu kogunevad Läänemere-äärsete maade muistsete veesõidukite uurijad.
Ka Saarisoo talu poolt pakutav põhiline turismiteenus on tihedalt vee peal liikumisega seotud. Aivar Ruukel korraldab kanuumatku Soomaa laiadel ning metsikute kallastega jõgedel.
Isegi keel peab suus otse olema
Haavanotist haabja saamiseks kulub kaks aastat. Esimesel suvel uuristatakse tüvi kirvega (tänapäeval küll rohkem mootorsaega) õõnsaks; painutatakse («laotatakse») tulel kuumutades laiali (väga vastutusrikas tegevus, mille käigus paat puruneda võib) ning tõrvatakse. Tõrvatud haabjas seisab terve talve kuivas, kuid õhurikkas kohas. Tema peremehe ülesandeks on sel ajal kaarteks sobivate kuusekändude otsimine (neid on raskem leida kui kereks sobivaid puid). Kui kaared kinnitatud, võib paadi vette lasta. Haabjaga on keerulisem manööverdada kui elegantse kanuuga. «Isegi keel peab suus otse olema!» kõlab üks hoiatus.
Haabjakursuste ideele ei tulnud Aivar Ruukel ise, ettepanek tehti Eesti Looduse Fondi poolt. Kaasa löönud on ta aga mõlemal korral, mullu alustatud haabja tahab Aivar vette lasta täna, Saarisoole saabuva EÜ põllumajandusministri auks.
Möödunud aastal kursuslaste poolt alustatud kaheksast haabjast võib praegu vetevälju künda üks, Soomaa Rahvuspargi töötajate poolt Kildule viidu. Üks haabjatoorikutest sõitis aga mullu Soome Vaasa linna, kus kirurgist viikingilaevade ehitaja Fredrik Koivusalo oma töö lõpule viia tahab.
Soomes muuseas on kombeks haabjaid (sm haapio) tõrvata seest, Eestis aga väljastpoolt. «Ükskõik, peaasi, et ei tõrvata kahelt poolt korraga, sest siis mädaneb puu ära,» arvab Tipust pärit Jüri Lükk (69), üks kahest haabjakursuse juhendajast, viiekümne- ja viieaastase poja isa.
Haabjas - Soomaa ühepuulootsik 