Niidud pikki Halliste jõe kallast paarikümne kilomeetri ulatuses Tipust kuni ligikorda Torini. — Kõpu jõe niidud Karusekoselt Osjuni. — Põliste tammede, pärnade ja saarte salud kesk niite. — Maapinna soostumise tõttu tammed kuivamas. — Pääsma tamme ümbermõõt enam kui neli meetrit ja kevadel mahapõlenud Karusekose tamme õõs mahutas kuni 12 inimest. — Suurvesi ujutab üle jõe kaldad kuni paari meetri kõrguselt
Jõukad talud niitude ja metsade ringis
Nöörsirgelt suundub Kõpu-Tori tee Saare küla alt Tippu. Möödudes Iia metsavahikohast ja Kiviaru talust läbistab tee 5-6 kilomeetri ulatuses soist metsa. Kahelpool teed kasvab peenlane mets mõnesaja meetri laiuselt. Kaugemal aga, kust ei suuda teekraavid ärajuhtida liigvett, avaneb raba jändrikkude mändadega.
Teel laotub varahommikune udu. See on külm ja karge. Samas aga jälle on tunda üksikutes kohtades soojemat õhuvoolu. Külma ja sooja õhu vaheldus on tingitud, nagu seletab kaasmatkur Tartu ülikooli metsakasvatuse kabineti assistent August Karu, maapõhja omadustest. Veoautod, millel veetakse alt Mardu metsadest põletispuid Viljandisse, on kaevanud tee auklikuks. Kohati osutub sõit porisel teel jalgrattal võimatuks ja tuleb liikuda jalgsi.
Kõplased kutsuvad seda metsavahelist teed Sihiteeks. Tee ühendab Kõpuga sama valla kaugemaid osi — Halliste, Tipu ja Piiri külasid. Kõige enam aga kasutavad Sihiteed heinalised. Asuvad ju pea kõigil Kõpu taludel heinamaad all Lätis, Pääsmas vöi Tõramaal. Talvel liiguvad siin lugematud heinakoormad üksteise järele.
Sihitee rajati Kõpu mõisa poolt umbes 60 aastat tagasi, mil mõis asutas Tippu puutööstuse. Enne seda tuli sõita ringi Vainristi ja Teesu kaudu. Sääl õieti polnudki kõikjal kindlat teesihti, kuna tee lookles kohati mööda niite ja metsaaluseid.
Metsavahelt välja jõudes paistab silma mõningad aastad tagasi ehitatud Tipu koolimaja. Tipu ja Auru talud. Tipu küla on asutatud alles umbes 70 aastat tagasi, endise põlismetsa ja raba servale. Vanem säälsetest taludest on Villem Reimani kodutalu — Pauna.
Talu asutajaks oli Villem Reimani vanavanaisa, kes toodud kohale kuskilt Pärnu poolt. Teda oli kästud istuda praeguse talu õue kohal jõekaldal kuusejuurele ja rajada põlismetsa talu. Paari inimpõlve kestel rajati laialdased põllud ja niidud. Willem Reimani isa kasvatas karja juba sel määral, et sügisel loomi Kilingi laadale viies ei mahtunud loomad vankri järele ja neid tuli ajada karjas laatadele.
Pikki jõekallast ülalpool asuv Hallisteküla on varem asustatud. Käära talu maal jõekaldal asub kalm, kus seisid varem kivipostid püsti.
Surnuid on sinna maetud püsti asendis.
Kevadeti, mil suurvesi uhtus kalmult liiva, võis varem näha reas pääluid. Liivast välja uhutud sääre ja reieluud on hoopis pikemad kui keskmise mehe omad. Kesk Halliste küla asub Piilinna talu, kust on pärit varalahkunud kirjanik ja ajakirjanik August Tamman. Nii on mõlemad suuremad kõplased võrsunud säälsetest metsatagustest küladest.
Halliste jõe niidud algavad Tipu ja Halliste külade piirilt ulatudes ligikorda Torini. Hommikuses vaikuses kostavad paar püssipauku. Madalas kaares tõuseb jõelt partide parv ja kaovad kauguses Läti niidul kuhjade varju.
Kuhjade rodustik ulatub Tipust kuni Pääsma laaneni.
Kohati vahelduvad kuhjad viimastel aastatel püstitatud heinaküünidega. Lätis asuvad Kõpu asunikkude paremad heinamaad. Jõe kaldal kasvab kõrge hiireherne ja kasteheina segane rohi, mis ulatub mehele üle pää. Nüüd on aga hein juba kõikjal tehtud ja kuhjade vahel ringib kari.
Loodest piirab poolkaares Läti niite Pääsma laas. Valdavamad puud laanes on saared ja pärnad. Kuuski kasvab lehtpuude hulgas vaid üksikuid. Jõe kaldal ligi teerada on lõhestanud pikne põliskuuse. Kuuse latv vedeleb teerajal sarapuu põõsaste all. Kuna maapind on savikas, siis kasvavad puud väga lopsakalt. Leidub pärnu, mille ümbermõõt ligikorda 4 meetrit. Mu sõbrale, kui metsamehele paistab otsekohe silma, et Pääsma pärnad on õitsenud.
Tema teada mujal Eestis kuskil õitsevaid pärni leidu. Vähemalt ei ole nende olemasolust teatanud ükski metsaülem „Eesti Metsa” toimetuse sellekohasele üleskutsele. Laane sopis asub Pääsma endine metsavahi ja puulõikajate koht. Selle koha oli rajanud põliste pärnade, saarte ja tammede asemele kauaaegne pärastine Kõpu kiriku kellalööja Jüri Seitam. Praegu on Pääsma koht jaotatud kolme endise metsatöölise vahel.
Pääsmast jätkub ligikorda paarikümne kilomeetri ulatuses niitude vöö umbes pooleteise kilomeetri laiuselt kahelpool jõge. Vasakul ulatub heinamaade vöö kuni Kikerpere rabarinnani ja paremal kuni Piiri küla maadeni. Jõe kallastel kasvab kõrge luht, mida hanguga tõstetakse saadu. Kaugemal jõest muutub maapind soisemaks ja kasvatab hõredamat sooluhta ja pilliroogu. Kogu niitude ulatuses vahelduvad pärnade ja saarte salud ning üksikud põlistammed. Saared ja tammed on hakkanud kuivama, kuna maapind kiiresti soostub. Paljude tammede ümbermõõt on ligikorda neli meetrit. Seest on nad pea eranditult õõnsad. Tammede õõsi on omakorda põletanud suuremaks heinalised. Seetõttu on varisenud paljud põlistammed tormis. Pääsma aia taga on üks sarnastest äsja varisenud tammedest. Tamme õõs suudab mahutada kuni 5 inimest.
Õõnsaid tamme on kasutatud aga ka kaevuraketeks.
Nii on Suure-Kõpu Uue-Saare talus kaks õõnsa tamme raketega kaevu, üks neist on õues ja teine karjamaal. Rakked on püsinud juba enam kui 30 aastat ja on praegu weel üsna tugevad. Heinalised teevad heintest majad tavaliselt tammede alla. Tammede õõnsustes, aga armastavad elutseda ussid. Sageli juhtub, et tamme õõnsusest välja tulnud ussid ööseti libisewad üle magavate heinaliste. Nii kümmekond aastat tagasi oli Laksbergi heinamaal heinalised ühel ööl surmanud oma maja alt 8 ussi.
Suurim praegu kasvavatest tammedest asub umbes kilomeetri kangusel Pääsma talust.
Tamm asub ligikorda Nõmmjärve kaldal, umbes kilomeetri kaugusel Kikerpera rabarinnast. Läbi metsa on kuulda rabalt hallide sookurgede kludinat. Tamm on umbes 26 meetrit kõrge ja läbimõõt rinna kõrguselt ligikorda 165 sentimeetrit. Ümbermõõt samalt kõrguselt on enam kui 4 meetrit. Puu vanadust võib arvata umbes 500 aastale. Praegu on tamm parimas kasvuhoos. Õõs tammel puudub ja leidub vaid üksikuid kuivanud oksi.
Põlistamme ümbruskonnas Nõmmjärve poole kasvab tihedalt vähemaid tamme. Suurem osa neist on täielikult kuivanud. Teistel on kuivanud latv ja elujõudu on vaid veel mõnes üksikus oksas.
Samas kasvab tamme keskel lopsakalt mändi. Soostuv maapind on neil kasvuks soodne, kuna tammedel on aasta-aastalt muutunud kasvutingimused ebasoodsamaks ja meie endised metsa uhkused peavad taganema raba pääletungi tõttu.
Vabariigi esimestel aastatel müüdi Pääsma niitudelt suuremal määral tammi Pärnu laevaäridele. Ühel kevadel parvetatud tammi Pärnu neli parve. Kõik see on mõjunud omajagu kaasa tammede arvu kiirele kahanemisele.
Kogu Halliste jöe piirkond kannatab suurvee läbi.
Kevadeti ja sügiseti tõuseb suurvesi kuni kaks meetrit. Siis moodustab Pääsma ümbruskond avara järve. Eelmistel aastatel kordusid üleujutused ka kesksuvel. Suviste üleujutuste tõttu on sageli täiel määral põllusaak hukkunud. Niitudel viis suurvesi alla heinakaared ja saod ning väljadelt rukkihakid. Vesi tungis kohati majadesse. Mõneski talus tuli elada toalael ja loomi asetada parvedele. Kui oli võimalik, aeti kari kõrgematele kohtadele, kuhu ei ulatunud suurvesi ja tehti loomadele vihma kaitseks oksadest lavad. Eriti äkiliseks on muutunud suurvee tõus pääle Halliste jõe süvendamist ülaljooksul.
Vesi tõuseb nüüd mõne tunni kestel paar jalga. On tulnud ette juhtumeid, mil õhtul ei märgatud suurvett kuskil, kuid öösel ärgati veesulinast, kuna suurvesi juba lainetas toas ja kalad ujusid voodi all. Endisel Vodi heinamaavahi kohal jäetud hobune suurvee tõustes talli. Kui aga mõne tunni pärast taheti hobust tallist välja tuua, osutus see võimatuks, sest vesi sulges juba ukse avause ja hobune tuli tõmmata talli laele. Halliste külas, kus jõe üleujutus üldiselt väiksem, on üksikud talud kindlustanud jõekaldaid mullavallidega. Sellega on suudetud sääl põldude üleujutust vähemal määral kõrvaldada.
Suurvee puhul toimetatakse kõik asjaõiendused lootsikul.
Lootsikul viiakse lapsed kooli, piim koorejaama ja liigutakse ka õues elumaja ja kõrvalhoonete vahel. Lootsikud on valmistatud haavapuust. Need on seest õõnestatud künakirvega. Valatud keeva vett täis ja paenutatud siis laiemaks ning asetatud kaared oma kohtadele. Sarnaseid lootsikuid olla kasutatud hilisemal ühissoome ajastul. Neid tuntakse ka Karjalas. Mõned aastad tagasi oli lubanud prof. Manninen sõita Kõppu jälgima sarnase lootsiku valmistamist.
Läbi kodumetsa viivat sihiteed kaudu pääseme Piirikülla. Rõske metsaalune lõhnab teravalt. Teerajal rabeleb abitult purukslastud tiivaga vint. Ülal puudel häälitsevad ta kaaslased.
Piiriküla on rajatud umbes 70 aastat tagasi.
Siis oli torm murdnud suuremal määral maha metsa, üks esimesi taluasutajaid sinna olnud Piiri Rits Riisenberg. Alul olid asunikud muidugi vabad rendist ja „mõisatükkide tegemisest”. Kui aga nad juba olid enamvähem korraldanud oma elujärge määrati neile raharent ja tuli käia ka enam kui 20 versta kaugusel Kõpu mõisas „mõisatükke tegemas”. Oli määratud kindlaks mitu vakamaad tuleb rukist koristada, kartuleid võtta jne., nagu see oli teistel mõisa renditalunikel. Enne Piiriküla rajamist asetasid üksikuna säälses metsade ringis Tõramaa talud ligi Riisaküla piiri. Oli rajatud ka Mardu metsavahi koht.
Maailmasõja eel kastvatasid Piiriküla talud rohkesti hobuseid. Iga talu müüs aastas paar hobust. Ka praeegu elatakse üldiselt jõukalt, olgugi et põllupind on kehv ja liivane. Selle eest on jälle heinamaad hääd ja laialdased. Vili on tänavu kohati jõulisem ja lihavam kui maisamaal. Seda eriti enam Riisaküla piiril asuvatel taludel. Karjamaad on piiratud kõikjal tarasaiaga, kuna metsa külluses. Kõrgete karusambla mätaste vahel Kupitse talu karjamaal astuvad meil harva esinevad mustad sookured.
Võsastiku serval on loodud uudismaad. Kerkib pooleli ehitatud elumaja. See kuulub uudismaa asunikule.
Mõned aastad tagasi rajati rida uudismaakohti endistelt riigirendi taludelt võõrandatud heinamaadele ja riigi tagavaramaadele. Pole kerge luua soisel pinnal omale kodu. Raske on juhtida ära liigvett ja päälegi jõe üleujutused ähvardavad viljasaaki. Kuid visa ja järjekindla tööga suudetakse siiski kindlustada elujärge. Polnud kergem ka olukord 70 aastat tagasi Piiriküla talude rajajatel. Kirve ja labidaga tuli võita sammsammult juure maad.
Aastat 50 tagasi, mil maisamaal harva võis veel näha hunti ja karu, tungisid need sageli Piiriküla talunikkude karja. Teinekord murdnud karu lehmi otse õue all karjamaal. Nüüd aga pole hunte ega karusid ümbruskonnas enam nähtud.
Viimast korda nähti karu paar aastat pääle Vabadussõda. Siis oli karu ajanud rabarinna all taga marjulisi ja sasinud Lendre talu kaera ning viinud ära paar selle talu lammast. Haruldastest metsloomadest esineb säälsetes metsades ilves. Ilvestele on jahti viimastel aastatel korraldatud paaril korral.
Vähe allpool Tõramaa talusid ühtib Halliste jõgi Kõpu jõega. Pöörame enne jõgede ühtimiskohta endise Tõramaa kõrtsi juurest üle Tõramaa oja otsejoones läbi metsa Vastemöisa Karusekosele.
Karusekose on endine Vastemöisa kroonumetsavahi koht. Avarad hooned ja neli hobust jõe kaldal koplis tõendavad, et pole tegemist tavalise väikese metsavahi kohaga, vaid jõuka taluga. Talu põllud ja niidud avarduvad pikki jõekallast enam kui kilomeetri ulatuses. Jõe kaldal tõusevad võimsad põlised tammed ja pärnad, üksikud neist on ligikorda neli meetrit ümbermõõdus.
Viis põlve on Karusekosel olnud Liinsonid metsavahtideks.
Praegu on metsavahiks Karusekose perenaine Leeni Liinson. Ta asus metsavahi kohale pääle oma mehe surma 8 aastat tagasi. Olgugi, et Karusekose vahtkond on üks suuremaid Vastemöisa metskonnas, on tragi naine alati eeskujulikult tulnud toime asjaajamisega. Lähematel aastatel võtab temalt arvatavasti metsavahi kohustused üle täisealiseks sirguv poeg.
Minnes vaatama Karusekose heinamaale tänavu esimesel suvistepühal maha põlenud eesti suurima tamme varemeid, jutustab proua Liinson, et tamme olid käinud vaatamas viimastel aastatel väga rohkesti rahvast. Möödunud aastal olid käinud tamme vaatamas ka paarkümmend soomlast ja veetnud Karusekosel paar päeva. Nende hulgas olnud ka üks „Uusi Suomi” toimetajaid, kes hiljem pikemalt oma lehes kirjutanud Karusekose tammest. Perepojal on ka kohe see leht käepärast. Tänavu olid külastanud Karusekoske jälle rootslaste ekskursioon. Viimased olid jällegi huvitatud põlisest tammest ja endisest kivilöövi kohast, kus kunagi oli peatanud üks Rootsi kuningatest. Järjekindlalt pea igal aastal on viibinud Karusekosel Pärnust advokaat Kuusner ja Viljandist advokaat Anso.
Tamme tüvi on omas suures enamuses põlenud. Siiski saab rusude järele selge ettekujutuse võimsast puust. Tamme õõs oli mahutanud enam kui 12 inimest. Rinna kõrguselt oli puu ümbermõõt veidi alla kuue meetri. Esimeste okste hargnemiskohast aga enam kui seitse meetrit. Läbimõõt oli kahe meetri ümber. A. Karu püüab teha kasvuringide varal kindlaks puu vanadust ja hindab seda umbkaudu üle 500 aasta.
Tammest veidi ülalpool asub Karusekose Suuremurru madalik. See on soonetslik heinamaakäär. Kogu maa on täis telliskivi prügi ja tükka. Leiduvat ka üksikuid raudesemeid. Sääl asunud rahvajutu järele kunagi suur telliskivitehas mida külastanud ka Rootsi kuningas.
Rahvajutu järele on ka Viljandi lossi kivid valmistatud Karusekosel. Orjad asetatud Karusekoselt kuni Viljandini ritta ja nad annud kivid käest kätte.
Igal suvel on läbistanud Karusekose niite põdrad. Tänavu ei ole neid sääl veel nähtud. On sageli näha kitse, üks kitsedest elutsevat õue all salus. Kevadel ilmuvat säält oma talledega põllule ja ei pööravat suurt tähelepanu inimeste lähenemisele.
Vastemõisaga puudub Karusekosel ühendustee. Sellepärast ollakse elavamas läbikäimises Tori Riisakülaga, kust saadakse ka posti. Lähem Vastemöisa talu piki jõge ülespoole on Kuusekäära, mis asub Karusekoselt ligikorda 6 kilomeetri kaugusel. Jõekaldal lookleb vaevalt märgatav teerada. Kahelpool jõge avarduvad paarisaja meetri laiuselt Vastemöisa talude niidud, mille taga tõusevad lopsakad lehtpuude metsad.
Ligikorda 3 kilomeetril ülalpool Karusekoske ühinevad Kõpu ja Lemmjõgi. Teravalt jõgede vahele lõikuval maaninal seisab liikumatult toonekurg ja jälgib heinaliste tööd. Lõunast kerkib kiiresti mustjassinine äikesepilv ja kuuldub äikesemürmat.
Metsade piirjoon tõmbub kuni jõeni. Umbes kilomeetri ulatuses lookleb tee metsa all, kuni algavad Kuusekäära niidud oma üksikute põlistammede ja pärnadega. Hoogsalt välguwad heinaliste rehad, sest iga hetk ähvardab hakata sadama.
Kevadel ja sügisel ujutab Kõpu jõgi omad kaldad üle ligikorda paari meetri kõrguselt, nagu Halliste jõgigi. Samuti aga ka suvel tugevamate sadude korral. Mõned aastad tagasi tõusnud kesksuvel Kuusekääral suurvesi nii kõrgele, et sead paigutatud suurvee eest laudalaele. Säält kukkunud üks sigadest lauta ja uppunud. Jõe üleujutusest loodetakse pääseda sel juhul, kui kaevatakse kanal ühinenud Halliste ja Kõpu jõe ning Pärnu jõe vahele. Pärnu jõkke suubub ühinenud jõgi pea vastu voolu viimasele. Seetõttu Pärnu jõe vool surub vee jõe suudmes tagasi. Kanali kaevamise korral on veel vabam pääs Pärnu jõkke.
Kuusekäära õue kohal läheme üle jõe pukksilla kaudu. Talu jõukusest annab tunnistust kahekordne nägus elumaja. Ikka edasi jätkub heinamaade vöö. Teerada niitudel on selgesti märgatav. Võimaldub jälle üle pikema aja istuda jalgrattale.
Samas algab tugev vihmavaling ja äge torm. Tuleb otsida vihmavarju kuhja külje all. Põõsad paenduvad tormis ligi maad. Piksesähvatused järgnevad üksteisele. Kaugel Aesoo pool kerkib metsade taga suitsusammas.
Läbimärjadena jõuame Sandrale. Sandra on Vastemöisa suurim talu, üle 600 vakamaa suur. Talul on laialdased metsad ja heinamaad. Kõneldakse, et Sandra talu olevat asutanud keegi rootsi väepäälik.
Seepärast erinevatki Sandra rahvas oma tugeva kasvuga teistest Vastemöisa elanikest. Umbes 60 aastat tagasi elanud Sandral keegi vana mees, kes nimepidi teadnud seitse põlve peremehi, kes maetud Sandra kalmesse. Kõige viimasena Sandra kalmesse maetud keegi võõras peremees, kes tulnud Sandrale ja surnud katku kätte. Vanasti peetud säälseid kalme nii pühaks, et keegi ei olevat julgenud kalmele istuda.
Sandralt edasi kesk niite asuvad üksikud talud umbes kilomeetrilise vahemaaga. Iga talu on ehitanud oma õue kohta silla, mille kaudu pääseb üle jõe asutvatele põldudele. Paremini korraldatud neist taludest on Tuhkja, mis kuulub Suure-Kõpu valla alla. Tuhkja piiridel asuvad Poldid ja Upsid. Kuna ka neil taludel puudub veel korralik väljapääsutee, siis veeti piim mootorpaadil alla Riisaküla meiereisse. Tänavu suvel aga lõpetati mootorpaadil piimavedu, kuna see kauge maa tõttu osutus kulukaks. Nüüd valmistab iga talu kodus võid müügiks.
Solguti niitudele jõudes tõmbub videvik üha tihedamaks. Ringi laotuvad Vastemöisa asunikkude heinamaad. Teest vasemal tõuseb jõelt tihe udu. Kordkorralt kaldub jõgi ikka enam vasemale suundudes Osju niitudele. Tee aga neelab Valma metsade must süli. Öises vaikuses kuuldub kaugelt metsa tagant koerte haukumist.
J. R.
Haabjas - Soomaa ühepuulootsik 