Soomes olid haabjad (haaparuuhi, haapio) enne Teist maailmasõda Satakunta piirkonnas igapäevases kasutuses. Harri Luukkanen kirjutab, et haavapuupaatide valmistamise oskuse tõid Satakunta piirkonda sisserändajad Eestist (Luukkanen 2006). Etnoloog Eino Nikkilä Soome Rahvusmuuseumist filmis 1935. aastal kolme kogenud meistri osalusel toimunud haavapuupaadi valmistamist. Filmis „Haaparuuhen synty“ on muu hulgas dokumenteeritud lisalaua abil haabja parraste kõrgendamist. Ajalooliselt on pardalauad haabjatele kuusejuurte, niine, nahkrihmade või muu sobiliku materjaliga õmmeldud, naelutamine on tunduvalt hilisem kinnitusviis (Nikkilä 1936).