Aug. Vellner
Päevaleht, nr. 116, 30 aprill 1931
Seal, kus Viljandi-Karksi veelahkmelt allavalguvad veed enne Pärnu jõkke suubumist ühte voolavad, asub soodest jõekaldale surutud suur Riisa ja Töramaa asula. Vaadeldes suurvete mängu selles piirkonnas, kerkib tahtmatult küsimus, millise häda sunnil inimesed kord siia elama on asunud. Nende asulate iga loetakse üle 200 aasta. Juba ühe Rootsi rüütli Sandralt Riisale asumisel paarsada aastat tagasi olevat seal asula olnud, kus sõjapõgenikud ja muu seltskonnas mittesobiv element siin soode ja vete taga oma pelgupaika leidnud. Riisaküla Riisid ja Riismannid pidavat sellest Rootsi rüütlist põlvenema. – Perekonnaelu nendes asulates on patriarhaalne, inimesed vaikse, sobiva, kannatliku ja huumoririkka iseloomuga. Ühenduseteede puudumisel isoleeritud olek muust maailmast loob siin meeleolurikka romantilise miljöö. Suvel lokkavad aasad ja luhad, saare-, tamme- ja sanglepa-saludega, mis piirduvad segapuumetsade ja nende taga suurte kõrgeraba aladega; kevadel kujutab kogu ümbrus üle 100 ruutkilomeetrilise pindalaga ühist veevälja, millest välja vahivad heinaküüni katused ja akendeni vees ujuvad eluhooned; karjakopleid ja tänavaid tähistavad veest väljautatuvad teibad. Sarnane on pilt peaaegu iga kevade, tihti ka sügisel. Käesoleval kevadel omas uputus erakordse suuruse, samast mäletatakse aastat 30—50 tagasi. Tõus oli kiire ja teatud määral ootamatu pärast pikka külma kevadet.
Kohalike elanike palvel sõitis pühapäeval, 26. aprillil k.a. Pärnumaa teedeosakonna juhataja hr Land koos politseikomissari ja põllutööministeeriumist nende ridade kirjutajaga uputuspiirkonna aladega tutvuma. Kogunemiskohaks oli Jüritoa talu Riisa külas. Juba Pakupoisi, Kile ja Pudru talust mööda sõites hakkavad paistma veeall lainetavad põllud ja elamud. Jüritoa õues ootab pererahvas lootsikutes: tuppa pääseb purdeid mööda. Toas tellingud. Kaetud laud veetasa, mille ümber tellingutele tõstetud toolid. Pliit vees ja ahjus vesi. Vana taat on redelil põgenenud ahju otsa. Loomalauta pääseb lootsikul. Loomad tellingutel, sead ja põrsad parvel. Mõõdame veesügavust üks meeter! Võõraid sõidab järjest juure omapärastel haavapakust painutatud lootsikutel, missuguseid olen Siberi ostjakkide juures näinud, hüürgab grammofon, kostab muretu naer. – Edasi sõidame algkoolimaja vaatama. Muuseas, algkool olevat siin ligi 100 aastat vahetpidamata tegutsenud. Nii siis vaneim algkool Eestis, olgugi kogu selle aja kestes üüriruumis. Kooliõpetaja on uputuse eest Pärnu põgenenud. Sõidame mootorpaadiga õue, peatume akna ees: uksest sisse ei pääse. Aknast võib parajasti lootsikuga sisse sõita, ühest toast teise liikudes. Toas, kus ligi poolteist meetrit vett, ujuvad koolipingid, kirjutuslaud, klaver. Jakobson seinalt vaatab kurvalt seda uputuse ja veehäda pilti. Järgmises majapidamises on käsil söögivalmistamine, see sünnib õues parvel, kuhu tehtud tuli ja harkidel ripub pada. Samas hobused konutavad parvel, nööriga puutüve külge seotud, et vesi neid ära ei viiks. Mõnes elamus võib näha ujuvat voodit ühes voodipesuga, pererahvas ise kolinud pööningule. Kurva mulje jätsid 30 vees ujuvat mesilaste taru, mille ümber mõned mesilased tiirlevad. Edasi jätkus sõit Jõhvioja sihis Pärnmetsa, esiti lagedat vee-välja mööda, mille kohal tiirlevad kajakad ja pardiparved, pärast Viljandi-Pärnu suurt talveteed mööda läbi haavapuu palkmetsa. Nii kaugele kui pilk hõredas metsas ulatub, virvendab lausa vesi ligi kahemeetrilise sügavusega. Arvati, et Pärnmetsa kohal vesi Sindi alla voolab üle veelahkme, kuid see ei osutunud siiski õigeks. Pärnmetsast võtsime kursi läbi metsa üle veevälja Tõramaale.
Abaja, Üleoja, Turu talus on uputus veelgi suurem, kui Riisakülas. Saarmakosel ulatuvat vesi katuseni, inimesed ja loomad pööningul. Sõit kestis mootorpaadil hommiku kella 10-st kella 7-ni õhtul, kuid selle aja kestes suutsime ainult väikese osa uputuspiirkonnast üle waadata.
Arvesse võtmata seda kahju, mida vesi hoonetele, põllutööriistadele ja majasisseseadele sünnitab, on kõik kartulikuhilad uputatud ja vili aitades osalt rikutud, põletispuud ja muu puumaterjali on vesi laiali ja allavett ajanud. Õnnetusi inimeste ja loomadega ei ole olnud. Seda tuleb küll seletada osavusele lootsikute tarvitamisel ja loomade shongleerimiskunstile. Raskused on surnute matmisega, võimalik hädaoht varitseb tulekahju puhul või mõne taudi lahtipuhkemisel. Eemalt võivad kosta appihüüded ja neid kostabki tihti, kuid juhuslikult võidakse kuulda ja abi anda. Hädaoht varitseb aga igal sammul.
Riisaküla elanik vaikib, ta ei palu abi, ei nõua riigi toetust. Ta tahab ainult, et kuivamaa elanikud teaksid, missugustes tingimustes temal oma olemasolu eest tuleb võidelda, ta tahab oma hädade tunnustamist. Uputushäda kannatab 100 majapidamist.
Konkreetsete abinõudena vee-hädaohu vähendamiseks:
1) tuleks korraldada suurvee hädaohu ennustamist, mis pole mitte võimatu;
2) tuleks omaabi korraldada esimeseks abiandmiseks päästesalga näol, kes järjekindlalt eemalolevad majapidamised järele vaatab ja tarvilist abi annab,
3) tuleb soovi avaldada peatseks kavade teostamiseks Riisaküla alla kokkuvoolavate jõgede reguleerimise suhtes.
Viimase punkti teostamisest on huvitatud otsekoheselt laialdased riigimetsad.
Haabjas - Soomaa ühepuulootsik 