Uputused suurte sadude tagajärjel

Sakala – 11. august 1925. aastal

Heinamaad ja põllud vee all. Suurvee hävitustöö Halliste ja Kõpu jõe piirkonnas.

Sakala 11. august 1925. aastal

Viimased suured vihmasajud on põllumeestele sünnitanud arvamata kahju, kuid osa talusid, mis asuvad jõgede piirkonnas, on kaotanud pea täielikult terve käesolevaaastase heinasaagi ja lõikuse. Vee all kannatavad Viljandi maakonnast kõige rohkem Kõpu ja Vastemõisa vallad, eriti need külad, mis asuvad Halliste, Kõpu ja Navesti jõgede piirkonnas. Pea iga kevadel ja sügisel tulevad need jõed kallastest kaugele välja ja võtavad oma alla heinamaad ja põllud mitme kilomeetri laiuselt. Tihti on õued üle ujutatud ja tuleb tarvitada lootsikut, et ühe hoone juurest teise juure liikuda, kuid see juhtub, nagu eelpool tähendatud, harilikult kevadel, harvemini sügisel. Ka kesksuve! tõusevad need jõed vahetevahel üle kallaste, kuid ei ole olnud juhuseid, et nad oleks üle ujutanud viljaväljad ehk vesi majadesse tunginud.

Läinud nädalal elasid nende jõgede piirkonnas asuvad külad üle uputuse, milliseid ei kordu isegi igal kevadel.

Laiemalt vahest kui kuskil mujal, ulatab suurvesi Halliste jõe piirkonnas. Halliste jõgi on võrdlemist pikk, algab Läti piirilt ning suubub Tõramaal, ligi Torit Vändra jõkke ühes Kõpu ja Raudna jõega. Kõpu valla piires jookseb Halliste jõgi mööda tasast lausikmaad. Kaldad on siin madalad ning veevool väga pikaldane. Kaldail asuvad kohati talud, metsad ja ääretud heinamaad. Kõige enam Halliste jõe kaldal asub Kõpu küladest Halliste ja Tipu küla ning Läti ja Pääsma endised puulõikajad ja metsnik. Neis külades on põllud ja heinamaad täiesti vee all nagu Piilinna, Halliste kõrts, Songa j.t. ning Tipu küla taludel samuti ka Lätis ulatub segaviljadest ainult ladvad ja kartulatest õienupud veest välja.

Et võimalikult täielikku pilti uputusest saada, sõitis meie lehe esitaja koha pääle. Juurepääs ülaltähendatud Kõpu valla küladele oli äärmiselt raske. Vankriga sai sõita hädavaevalt kuni Tipu koolimajani, säält edast kuni Läti metsnikuni tuli sõna tõsises mõttes ujuda. Tihti tõusis vanker veepääle lendu ning hobusel ähvardas vesi üle selja tulla. Siiski oli läinud pühapäeval niigi võimalik kuni Lätini pääseda, kuid paar päeva varem oli vesi veel ligi pool jalga kõrgem olnud ning ühel heinalisel tulnud hobune veest läbi ujutada ja vanker lootsikul kuni Tipuni tuua.

Läti metsniku ja endiste puuraiujate põllulapikesed oli samuti kui heinamaad täielikult vee all ja nagu eelpool juba tähendatud, andsid vilja ja kartulite olemasolust ainult ladvad teada. Sõites lootsikuga Lätist allapoole võis näha samasugust pilti. Puuraiujate majad Pääsmas paistsid kui saarekesed merest.

Paremal jõekaldal, umbes pooleteise versta kaugusel jõest asub ligi Pääsmat Piiri ehk Kõduküla. Üksik küla keset meist. Nii Pärnusse kui ka Viljandisse on säält ligi 50 Km. Kuigi see küla asub eemal jõest, voolab säälgi madalamatel põldudel vesi, rääkimata heina- ja karjamaadest. Tipu külas voolab osa Halliste jõe vett Mardu metsadesse ja säält Kõduküla väljadele. Küla asub keset sinetavat merd, sest kohati ulatab sääl veeväli mitme kilomeetri laiuseni. Säält edast kuni Pärnu piirini ja Tori valla Riisakülani üks ja sama pilt. Keset veevälja heinakuhjad ja saod.

Pääsmast alates jõeääres asuvad laialdased kõplaste heinamaad täiesti vees. Säält kuni Tõramaani kümnete verstade ulatusel on heinamaa ainus virvendav järv millel vabalt lootsikuga sõita võib.

Loog on voolust kaasa viidud ja siin-sääl võid näha põõsaste taha kinnijäänud heinakaari. Rääkides kohalikkude elanikkudega kaebavad kõik, et juba kolmas aasta järgimööda on nad viljast ilma, iseäranis kartulatest. Kui vesi kiiresti ei alane, mädaneb kõik tõuvili ära. Uputustest enne pääsemise lootust ei ole kui jõgede süvendamist ja õgvendamist läbi pole viidud, sest uputus ei ole tingitud mitte juhuslikust veerohkusest, vaid on igaaasta korduv. Igal kevadel ujutavad siia kokkuvoolavad jõed mitmeks nädalaks maa üle ja ka sügisel on suurte vihmade järele uputused harilikud. Neist suuremad olid 1878 aastal, kui vesi septembri ja oktoobri kuudel üle kaeraladva seisnud, ja ülemineval aastal, mil uputus kestis jõuludeni.

Uputuse tekkimise põhjuseks on asjaolu, et Kõpu-Viljandi, Halliste ja Navesti jõgede ühinemine sünnib kõrgete kallaste vahel, millega suured veehulgad peatuma sunnitakse. Edasti ühinevad nimetatud jõed Pärnu jõega niivõrd suure teravnurga all, et need otse vastupidises sihis voolavad. Igal kevadel sünnib sellepärast paratamatult vastamine, jää ja lume sulgu kogumine ja järeldusena uputus. Suurte vihmasadude järele on aga niisuur vee kokkuvoolamine, et Pärnu jõgi lihtsalt ära tõmmata ei suuda. Selletõttu ei kao ka uputused siit enne, kui jõed reguleeritud.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s