Päevaleht. 29. märts 1924. aastal
Kutsutakse üles kaaskodanikke tarviduse puhul abi andma neile, keda suurvesi tabab.
Veeuputuse all, selle sõna tõsises mõttes, kannatab osa Viljandimaad pea iga kevade. Isegi suvised suuremad vihmasaod tõstavad kohati vee jõgede kallastest välja ja sageli ujutavad üle suuri maaalasid kesk ilusamat suve.
Sarnasena maakohana esineb org Halliste-Kõpu-Pärnu ja Viljandi-Kõpu-Pärnu jõgede basseinis. Suure-Kõpu ja Vastemõisa valdade piirkonnas, kus n.n. Tuhkja-Solguti, Sandra-Karusekose vahel ja Halliste, Kõdu ning Tõramaa külades elab rohkesti jõukat rahvast. Veeuputus seal on tingitud sellest, et suured veerohked jõed voolavad Viljandimaa osas lausa madalmaal, kuid üle minnes Pärnumaale lähevad varsti kõrgete, järjest tõusvate kitsaste kallaste vahele, nimelt Tori valla Riisaküla all. See kokkusurumine harilikult tekitabki uputusi, kitsad kaldad üldse tunduvad sealsele rohkele veele allavoolamisel takistavatena ja kevadel kogub veel lagunev jää sinna kohta sulgu, ehk sealse rahva keeles „koske”, mattub lumelobjakuga ja sulub niiviisi vee läbipääsu täiesti, sundides jõgesid üle kallaste tõusmisele, millega Viljandimaa piires mõnekümne verstaline maa-ala üle ujutatakse.
Et takistus veevoolule sünnib Pärnumaa piires, siis on Viljandi maakonnavalitsuse administratiivosakond Pärnu maakonnavalitsusega uputuse hävitustöö vähendamiseks kontakti astunud ja omapoolsetest korraldustest teatanud. Peale selle on aga ka siseministeeriumi poole pööratud palvega, et uputuse majandusliselt hävitavale tegevusele laiaulatuslisemalt piiri panema hakataks, sest asi ei puutu üksnes väikest osa Viljandimaad, vaid on tähtis riikliselt ja on läbiviidav ainult riigi eestvõttel vee reguleerimise teel.
Uputus on kõnesolevas maanurgas nii ähvardav, et elanikud isegi omad majad on püüdnud ehitada kõrgetele kohtadele, kõrgete alusmüüride ja postide otsa. Kuid see ei päästa neid vee eest ja pea aasta-aasta kõrval tuleb neil elama asuda rehetuppa partele, kuna loomad tõmmatakse üles laudile. Läinud sügisese suurvee aegu kestis sarnaselt elamine nädalate ja koguni kuude viisi ligikord jõuluni. Välisilmaga ja ka oma hoonete vahel peeti ühendust ainult lootsikutega, sest ümberringi polnud midagi muud kui vesi, mille palistusena sinised metsad.
Kui meie teame, et sarnane veehädaoht on pea igal kevadel, siis on arusaada, et mingisugused hädaabinõud suurt abi ei paku, vaid tuleks tõsiselt mõtlema hakata jõgede süvendamise ja õiendamise peale, millega vesi vabama läbipääsu leiaks.
Muidugi et ole see läbiviidav silmapilkselt, vaid nõuab pikemaid ettevalmistusi ja kulukat tõõd.
Tänavu sellepärast ei või nende käsitamisele tulemisest juttugi olla, millest ka Viljandi maakonnavalitsuse administratiivosakond elanikkele vallavalitsuste kaudu teatab, andes omalt poolt vallavalitsustele juhtnööre kardetava veeuputuse puhuks.
Need juhtnöörid manitsevad kõige pealt erakordsele ettevaatusele, sest lumerohke talve ja selle eel käinud vihmarohke eelmise aasta tõttu võib tänavune uputuse ulatus ootamatult suur tulla. Ja olgugi, et alalise, igakevadise veeuputuse piirkonna elanikud suurveega harjunud, selle vastu ette valmistatud ning ei lase ennast heidutada järsust veetöusust, peab siiski hoiatavad abinõud tarvitusele vötma.
Vallavalitsusi kohustatakse kohtades, kus jõgede ja teiste veekogude ülevoolamistel veeuputust karta on, elanikke manitsema ettevaatusele ja päästeabinõude valmispidamisele ning pannakse ette juhtuva õnnetuse puhul korraldada inimeste, loomade ja muu varanduse päästmist. Aegsasti aga juba soovitatakse hädaohu piirkonnas elavatele elanikkudele pakkuda kaasabi ajutise ulualuse leidmiseks, aidates neid ühes oma varandustega paigutada kõrgemas elanikkude juure ja hoolitsedes neile tarviliku ülespidamise kindlustamise eest. Samuti tuletatakse meele põgenejatele oma alalistesse elukohtadesse tagasiminemise korraldamist.
Kõige hädaohtlikumateks Viljandimaal loetakse eelmainitud maakohti S.-Kõpu ja Vastemõisa valdades. Eriti sealsetelt elanikkudelt, kuid ka kõikidelt teistelt, oodatakse veehädaohu all kannatajatele kaaskodanikkudele sõbralikult abipakkuvat kätt looduse õnnetuse puhul.
Haabjas - Soomaa ühepuulootsik 