Haabjameister Andres Rõigas (keskel), Hurmet Ilus (paremal).

Hurmet Mihkel Ilusa poolt Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias kaitstud lõputöö uurib haabjakultuuri kui UNESCO vaimse kultuuripärandi nimistusse kuuluva traditsiooni jätkamist ja kogukonna sotsiaalset dünaamikat kaasaegses ühiskonnas. Juhendanud on haabjameister Kunn ehk Andres Rõigas, PhD, Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia loovettevõtluse teadur.

Uurimuse eesmärk on selgitada välja, kuidas toimub teadmussiire pärandikandjate vahel ning millist rolli mängib UNESCO staatus kogukonna elujõulisuse tagamisel. Töö teoreetiline raamistik tugineb praktikakogukondade (Wenger, 1998), uushõimude (Maffesoli, 1996) ja sotsiaalse sidususe (Durkheim, 1995) kontseptsioonidele. Metoodiliselt on tegu kvalitatiivse arendusuuringuga, kus andmete kogumiseks kasutati poolstruktureeritud intervjuusid viie Eesti haabjameistriga ning eksperimentaalset osalusvaatlust haabja laotamise käigus suitsusaunas.

Uurimistöö tulemused näitavad, et haabjakultuuri edasikandmine toimub peamiselt läbi vahetu sotsiaalse õppimise, kus on keskne roll kogemuspõhisel „vaikival teadmusel“. Analüüs kinnitas, et UNESCO staatus toimib kogukonna jaoks strateegilise instrumendina, mis pakub institutsionaalset tunnustust ja aitab kaasata uusi liikmeid. Samuti selgus, et ühised rituaalsed tegevused, nagu eksperimendi käigus läbi viidud haabja laotamine, on määrava tähtsusega kogukonna sidususe ja kollektiivse identiteedi loomisel.

Töö järeldusena nenditakse, et haabjakogukond toimib uushõimuna, mille jätkusuutlikkus peitub selle avatuses, dünaamilisuses ja võimekuses pakkuda liikmetele sügavat emotsionaalset kuuluvustunnet.

Alla saab laadida: https://dspace.ut.ee/items/04ec1e6e-5da0-4b2e-9078-de7c44895fe6