
Haabjaehituse tehnoloogia on püsinud valdavalt muutumatuna viimase tuhande aasta jooksul. Lootsikuehituse ürgsus on üks olulisemaid põhjuseid, mis toob haabja juurde uusi huvilisi. Nii puu valik, haabja välisplaani tegemine, künakirvega sisemuse raiumine, laotamine tule, vee, kivide ja noorte lepapulkade abil, kaarte valmistamine ja sidumine jt töövõtted toimuvad sarnaselt sajandite taguse ajaga. Veneehituse keskseks ja visuaalselt kõige erilisemaks tegevuseks on külgede laialipainutamine (laotamine). Soojuse ja niiskuse koosmõjul, sh tule ja veega ning puuokste abil painutatakse haabja toorik umbes poole laiemaks, seeläbi suurendades paadi mahtuvust, stabiilsust, manööverdus- ja kandevõimet. Haabjaehitus on traditsiooniliselt olnud kogukondlik tegevus, milles lisaks meistritele osalevad õpipoisid ja teised kogukonna liikmed. Lootsikuehitusega kaasnes sageli ka haabjameistrite, paadiehituse- ja kasutusega seotud lugude vestmine ja traditsiooniliste teadmiste edasiandmine noortele.