Lootsik oli Tõramaal suurvee aegu ja üldse kõrge veeseisu korral ainsaks liiklusvahendiks. Lootsikuga käidi kalal, jahil ja veskil, veeti heinu ja sõideti lusti. Veskil käidi, nagu Üleoja Mihkel Riis 1977. aastal jutustas, vaid haruharva vankriga, sest puutelgedega vankrid ei kannatanud pikka teed. Veskile sõuti ühest puust lootsikuga Viidikale ja Pöördesse, samuti Aesoosse. Käidi ka Jõesuus, Levil ja isegi Suurejõel. Pärivoolu veskile sõit oli lõbuasi, ainult suuremaid kive pidi passima, et lootsikut nende otsa kummuli ei ajaks. Jahu- ja tangukoormaga tagasi vastuvoolu tulek oli raske. “Olen tulnud Meiekosest üles kottpimedal ööl ainult veekohina järgi. Pöördest tulles oli esimene takistus Viidika pais, siis Kuke tõke, seejärel Jaagussaare kosk. Kõige pikem oli Meiekose kosk”, jutustas Üleoja Mihkel Riis.
Allikas: Urmas Haud http://jupiter.aai.ee/~urmas/riisa.html
Haabjas - Soomaa ühepuulootsik 