6 päeva UNESCOni

Lootsik oli Tõramaal suurvee aegu ja üldse kõrge veeseisu korral ainsaks liiklusvahendiks. Lootsikuga käidi kalal, jahil ja veskil, veeti heinu ja sõideti lusti. Veskil käidi, nagu Üleoja Mihkel Riis 1977. aastal jutustas, vaid haruharva vankriga, sest puutelgedega vankrid ei kannatanud pikka teed. Veskile sõuti ühest puust lootsikuga Viidikale ja Pöördesse, samuti Aesoosse. Käidi ka Jõesuus, Levil ja isegi Suurejõel. Pärivoolu veskile sõit oli lõbuasi, ainult suuremaid kive pidi passima, et lootsikut nende otsa kummuli ei ajaks. Jahu- ja tangukoormaga tagasi vastuvoolu tulek oli raske. “Olen tulnud Meiekosest üles kottpimedal ööl ainult veekohina järgi. Pöördest tulles oli esimene takistus Viidika pais, siis Kuke tõke, seejärel Jaagussaare kosk. Kõige pikem oli Meiekose kosk”, jutustas Üleoja Mihkel Riis.
Allikas: Urmas Haud http://jupiter.aai.ee/~urmas/riisa.html

Fotol Linda Roostalu ja tema onu Jaan Rosental.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s