Tõlgitud veebiportaalist Нижний Новгород Online (01.10.2021)
Ekspeditsioon kestis viiskümmend päeva.
Taani teadlane Thomas Frank tuli Venemaale, et uurida ajaloolist veeteed “varjaagide juurest pärslasteni”, mida mööda viikingid keskajal itta rändasid. Uurija käis ekspeditsioonil haabjaga, mille valmistas Semenovski rajooni venemeister.
Juhuslik tutvus
Thomas Frank on pikka aega uurinud veeteede rolli iidsetel aegadel. Teadlast huvitas Taani teadlaste avastus Bronholmi saare territooriumil. Sealt leidsid nad ühepuupaadi, mis väliselt sarnanes haabjaga. Teadlane hakkas uurima, mis tüüpi veesõidukeid viikingid võisid oma idaretkedel kasutada. Internetis sattus Thomas Franki kümme aastat tagasi Nižni Novgorodi ajakirjaniku Juri Nemtsovi poolt vändatud filmi peale. See lugu rääkis Aristovo küla elanikust Mihhail Napõlovist, kes traditsioonilist tehnoloogiaid kasutades ehitab haavatüvest ühepuulootsikuid.
Nižni Novgorodi haabjameistril oli mitu õõnespuuvenet valmistamisel, neist kaks müüs ta Taani teadlasele. Augustis alustas Thomas oma ekspeditsiooni, asudes teele Leningradi oblastist Staraja Ladogast.
“Samast kohast alustasid oma teekonda sisemaale viikingid. Nad tulid Läänemerelt, Laadoga kaudu. Jätkasid mööda jõgesid, haabjaid mõnest kohast üle lohistades kuni Volga jõeni. Edasi sõudsid nad Kaspia mere äärde ja seal istusid ümber suurematesse viikingilaevadesse, et jätkata idapoole, ” jutustas ajakirjanik Juri Nemtsov.
Mööda ajaloolist veeteed 50 päevaga
4-ndal augustil transporditi haabjas Nižni Novgorodi oblastist Leningradi oblastisse. Mõni päev hiljem alustas Thomas Frank teekonda Volhovi jõelt, mis suubub Laadoga järve.
“Esimesed 100 km sõudsin vastuvoolu. Kohati tuli paati kaelani vees seistes tassida. Aeg-ajalt ujusin ja vedasin paati enda järel. Mõtlesin isegi loobuda ja tagasi minna,“ meenutab teadlane.
Thomase peatas aga mõte, et sel juhul võib ta haabja ära lõhkuda.
“Minu jaoks oli kõige tähtsam paat tervena hoida. Seega jätkasin oma teed. Volga äärde jõudmiseks pidin läbima üheksa jõge. See oli suurepärane, kuid hirmutav kogemus,” jätkas uurija.
Thomase teekond kestis 50 päeva. Selle aja jooksul tuli tal mõelda, kuidas end hoida, et mitte haigeks jääda. Oluline oli märjad riided kiiresti kuivatada ja sooja toitu süüa.
“Kahjuks ei saanud ma borši kaasa võtta, nii et sõin spetsiaalset matkatoitu,” ütles Thomas naljatades.
Hoolimata tekkinud raskustest kasutas teadlane võimalust suhelda huvitavate inimestega, keda ta teel kohtas. Ta tutvus teiste teadlaste, muuseumitöötajate ja kohalike elanikega, kellega rääkis elust ja olust.
Läbinud haabjal kaks tuhat kilomeetrit, jõudis Thomas Frank 24. septembril Astrahani.
“Tahtsin oma ekspeditsiooni lõpetada iidse Itili asula kohas, kuid jõgi muutus ja veevool kadus, nii et sinna ma ei pääsenud,” ütles teadlane.
Uurimine jätkub
Haabjaretke jooksul jõudis teadlane järeldusele, et iidsetel aegadel kasutasid viikingid just seda marsruuti, ja koges omal nahal, kui raske oli sel ajal selliseid vahemaid läbida. Linnakesed veetee ääres olid peatuspaikadeks, kus reisijad said abi kohalikelt elanikelt. Just sellistel kohtumistel toimus lugude ja kultuuri vahetus.
“Mis puutub haabjat, siis usun, et just seda tüüpi paadi, millel ma ekspeditsioonil käisin, mainiti iidsetes allikates,” järeldas teadlane.
Thomas Franki sõnul kasutasid skandinaavlased srnaseid haabjaid, mis tuli toime ka tuulega ja tugeva vooluga nii suurtel kui väikestel jõgedel. Suurtel viikingilaevadel seda veeteed läbida ei olnud võimalik.
Kuid ekspeditsiooniga ei suutnud teadlane vastata kaugeltki kõikidele küsimustele.
“Kas on võimalik, et seda tüüpi paadi prototüüp leiutati pronksiajal ja skandinaavlased laenasid paadi valmistamise tehnoloogia slaavlastelt?”
Nižni Novgorodi haabja lugu sellega ei lõpe. Järgmisel aastal esitletakse haabjat ühes Taani muuseumis toimuval näitusel. Pärast seda läheb Thomas Frank veel ühele ekspeditsioonile, mille teekonnaks on Poolast Bronholmi saarele.
Haabjas - Soomaa ühepuulootsik 