Soomaa haabjas tüürib UNESCO pärandinimekirja poole


Aivar Ruukel on ühepuulootsikutele elu sisse puhunud möödunud sajandi lõpust saadik. Pilt on tehtud 2002. aastal, mil esimesest haabjalaagrist oli möödas kuus aastat.
FOTO: URMAS LUIK (Pärnu Postimees)

Hans Väre. Sakala. 24. jaanuar 2019

Enne veel, kui asjahuvilised kogunevad 12. veebruaril Torisse arutama, kuidas Soomaa haabjat UNESCO inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja vedada, läheb ettevõtmise algataja Aivar Ruukel koos lähemate mõttekaaslastega Võrumaale sauna. Nimelt on Võrumaa suitsusaunakombestik üks neljast asjast, mis seni Eestist sellesse nimekirja on kantud.

«Ega ma enne oskagi öelda, kui suur tõenäosus haabjal nimekirja pääseda on,» tõdes Ruukel, kes loodab Mooska saunanaiselt Eda Veer­ojalt ja teistelt Võrumaa suitsusaunakultuuri edendajatelt saada näpunäiteid, kuidas haabjale õiget hoogu anda. Ettevõtmise õnnestumisele lisab Ruukli hinnangul kindlust siiski see, et kultuuriministeerium, kes lõpuks saab kandidaadi ametlikuks esitajaks, on oma põhimõttelist heakskiitu lubanud. «Samas pole põhjust arvata, et kõik kergelt peaks minema.»

Venemaa jääb välja

UNESCO inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja oli 2018. aastal üle ilma kantud 429 kultuuriilmingut, neist Eestist neli. Üks sinna pääsemise tingimusi on, et tegemist on nii-öelda elava nähtusega.

Aivar Ruukli sõnul on ühepuulootsik kasutusel kõikidel mandritel peale Antarktika, kuid mujal Euroopas on sellest saanud vaid mälestus. Nii näiteks on Iirimaal küll ühepuulootsiku klubi, kuid seal tegeldakse sellega arheoloogia tasandil ning valmistatakse koopiaid, mis tegelikku tarvitamist ei leia.

Tõsi, Venemaa Euroopa-osas on haabjakultuur samuti elujõuline ja esmalt kaalusid ka eestlased võimalust esitada Soomaa haabja kandidatuuri koos Venemaal elavate hõimuvelledega. Näiteks Handi-Mansimaal on ühepuulootsik veel nii suure au sees, et sellega korraldatakse võidusõite kuberneri karika võitmiseks. Paraku ei ole Venemaa ühinenud UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitse konventsiooniga. Nii jäigi sõelale Soomaa üksi. Ainsana Eestis läheb seal ühepuulootsikuid veel igapäevaelus vaja.

Ruukel meenutas, et esimeses haabjalaagris, mille ta 1996. aastal korraldas, andsid oma teadmisi edasi vanad meistrid Jaan Rahumaa ja Jüri Lükk. Pärast seda on lootsikutalguid korraldatud peaaegu igal aastal, kuid seltskond, kes sellega tegeleb, jääb järjest eakamaks.

«Kogunevad keskealised habetunud vanamehed,» nentis Ruukel ja selgitas, et UNESCO nimistusse pääsemise peamisi eesmärke ongi tõmmata haabjatele teismeliste ja teiste nooremate tähelepanu, et traditsioon ei vaibuks. «Kui Riisalt ja Tipust ei leia, ehk siis Vändrast, Kõpust või Jõesuust.»

Vastuvõtt kord aastas

Avaldusi inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja pääsemiseks saab UNESCO-le esitada igal aastal 31. märtsini. Et haabjasõbrad tänavu materjali kogumise ja asjaajamisega selleks tärminiks valmis ei jõua, tähendab see, et neil on ettevalmistusteks aega umbes 13 kuud. Nagu protsessi kirjelduses öeldakse, tuleb neil muu hulgas tõestada, et tegu on elava pärandiga, mis annab asjassepuutuvale kogukonnale identiteedi ja järjepidevuse tunde, ning selgitada, kuidas võimalik esindusnimekirja kandmine aitab kaasa vaimse kultuuripärandi paremale nähtavusele.

UNESCO Eesti rahvusliku komisjoni kultuuriprogrammide koordinaator Margit Siim selgitas, et haabjasõpradel tuleks esitada konkreetsed plaanid ja võetud kohustused, kuidas nad kavatsevad kultuuriilmingut toetada, selmet kirjeldada, mida teha võiks või tuleks.

Kui tihti rõhutakse mingile ettevõtmisele toetust taotledes turismi edendamisele või majanduslikule kasule, siis UNESCO nimekirja puhul on vastupidi. Siimu sõnade kohaselt ei saa taotluse motivatsiooniks olla turism või majandushuvid ega isegi lähenemine haabjale kui Soomaa sümbolile või vaatamisväärsusele – kõige olulisem on näidata, et see on elav kultuuripärand, mis on kohalikele tänaseni oluline.

«Vaimses kultuuripärandis ei ole hierarhiaid ja iga kultuuriilming on väärtuslik, kui see on väärtuslik sellele kogukonnale, kes seda pärandit kannab ja edasi annab,» vastas Siim küsimusele, kui suur on haabja nimekirja arvamise tõenäosus.

Ühepuulootsikut kutsutakse Eestis sageli haabjaks, sest enamasti õõnestatakse see haavapuust, vahel harva pärnast. Soomaal on haabjas järjepidevalt kasutusel olnud tänu üleujutustele, mille ajal oleks suurte paatidega hoovides ja puude vahel keeruline manööverdada.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s