Lootsik on jätnud meistrisse sügava jälje

Andres koidu. Foto: Liisi Seil

Liisi Seil. Sakala. 15. detsember 2007

Umbes viis aastat tagasi nikerdas Andres Koidu puust esimese pisikese lootsiku. Praeguseks on mees voolinud üle saja väikese paadi ning ta nendib, et vaibumise märke see huvi ei näita.

«Ju siis on tegemist sarihullusega,» muigab 37-aastane Andres Koidu, kui oma lootsikute meisterdamise hobist jutustab.

Mees ei varjagi, et on inspiratsiooni saanud Voldemar Luhti puuhobustest. Kolm aastat tagasi teispoolsusesse lahkunud Luhtil valmis elu jooksul üle viiesaja miniatuurse skulptuuri, mis kujutavad hobustega tehtavaid töid.

Viljandis Kondase keskuses praegu avatud näitusel «Ühepuuluul» ongi Andres Koidu oma lootsikuid eksponeerinud kõrvuti vanameistri puuhobustega.

«See on väga põnev, mida Voldemar Luht on teinud,» leiab ta. «Tegelikult on niisugused asjad maailma eri kultuurides ju levinud. Paljudel rahvastel on kõrvuti suulise pärandiga säilinud puust või luust voolitud eluliste kujukeste sarjad.»

Koidu tõi näiteks, et puudevaestes piirkondades elavad põhjarahvad eskimod ja Gröönimaa inuitid on väikeste luust kujude abil edasi andnud hoburakendiga sõitmist või kajakkidega hülge- ja vaalajahi pidamist.

Andres Koidu nikerdised kirjeldavad mitmesuguseid Soomaa üleujutuseaegseid tegevusi. Kondase keskuse saalis võib praegu näha üheksat säärast kujukest. Üks neist kujutab seda, kuidas haabjatega heinakoormat koju veeti, teine näitab väejooksikuid lootsikuga pakku kiirustamas. Seal on ka kujud, mis kannavad pealkirju «Suur vend viib Lilli kooli», «Piimavedaja» ja «Milla rõivakirstuga».

Ühepuulootsik ehk haabjas on soome-ugri hõimude vanim paat ning tänapäevase laudpaadi eelkäija. Läbi aastasadade on see olnud Soomaa jõgedel suurvee ajal ainus liiklusvahend.

Näituselaual võib näha ka hoopis teistsugust paati, mis on lameda põhjaga ja ehitatud laudadest.

«See on laudlootsik, millega on sõidetud Lõuna-Eestis Peipsi ääres,» kõneleb Koidu. «Mütoloogias on just sellist lamedapõhjalist kirstukujulist paati lootsikuks kutsutud, teised on kandnud nimetust vene või haabjas.»

Kaks aastat Soomaal

Tallinnas sündinud ja kasvanud Andres Koidu on hariduselt tisler. Kunsti on ta õppinud iseseisvalt, ateljeekoolides ja tarbekunsti kallakuga Tallinna 24. keskkoolis.

Pärast Nõukogude armees teenimist töötas Koidu paar aastat Narvas piirivalvurina. «Pärast seda tulin Pärnu kanti, kus hakkasin tegema puutööd,» jutustab ta. «Elasin vabakutselise puusepa elu ning tegin ka aiamööblit ja -kujusid.»

Kui Andres Koidule pakuti Soomaa rahvuspargis majahoidja kohta, võttis ta ettepaneku vastu. Ta kolis paariks aastaks Kõrtsi-Tõramaale külastuskeskuse juurde, kus hakkaski neid kujukesi nikerdama.

«Esimene neist valmis mul tegelikult vahetult enne Soomaale minekut. See jäi aga värvimata,» meenutab mees. Hilisemad kujud on saanud õlivärvide abil endale näod ja selga värvilised rõivad.

«Ega see kujude vestmine mul kohe hästi õnnestunud,» tunnistab nüüdne meistrimees. «Algul katsetasin ikka lihtsamate vormidega, aga aasta-aastalt vilumus kasvab.»

Koidu lisab, et tema kasutatav puulõiketehnika on tuntud juba ammustest aegadest.

«Kunstiakadeemia raamatukogust leidsin mahuka saksakeelse raamatu, milles on sellist miniplastilist puuskulptuuri uuritud. Seal on teemasid altarinikerdistest kuni külakunstnikeni välja,» räägib ta.

Palju ära kinkinud

Paljud oma arvukatest lootsikutest on Andres Koidu ära kinkinud ja mõne ka maha müünud. Müümisele meister aga rõhku ei pane, sest ta mõtleb suuremale lootsikute kogule.

«Kas nende puuskulptuuride arv peab olema just 500, nagu oli Voldemar Luhtil, aga niisugune Soomaa inimeste eluolu kujutav sari võiks ju olemas olla,» sõnab ta.

Kus see miniskulptuuride kogu asetsema peaks hakkama, ei oska Koidu veel öelda. «Praegu on mul eelkõige suur soov neid kujusid teha ja alustatu lõpule viia.»

Kummutikunsti etendused

Andres Koidu miniskulptuurid on olnud ka näitemängu tegelased. Kunstnik nimetab seda aega kummutikunsti perioodiks.

«Kummutikunst on tegelikult väljamõeldud sõna, mis iseloomustab neidsamu puust vestetud mälestusesemeid kummuti peal. See on nagu distantseerumine suveniirist,» selgitab ta.

Näitemäng, milles nood kummutikunstiteosed osalesid, oli Ugala näitleja Kata-Riina Luide monotükk pealkirjaga «Lootsikulood». Esimest korda etendus see Hiiumaa nukuteatrite festivalil «Suur sirmik».

«Hiljem on seda etendust kaks korda mängitud Soomaa rahvuspargis ning ühe korra Kondase keskuses,» jutustab Koidu. «See oli nagu kummardus Soomaale ja tema minevikule.»

Liigutav tagasiside oli tegijatele artikkel, mis ilmus ühe Soomaal antud etenduse järel «Sakalas». Tipu külast pärit Aleksander Pärna kirjutas etenduse vaatamise ajal meenunud seigast, kuidas ta naine Soomaal sünnitama hakkas ning temal tuli lootsikuga ämmaemanda järele kiirustada.

«Minu emotsionaalsed mõtted katkestas tugev plaksutamine. Plaksutasin kaasa, sest ühepuulootsiku etendus oli lõppenud. Tundsin, et midagi veeres põselt alla — see oli rõõmupisar,» kirjeldas vana mees etenduse ajal tekkinud emotsioone. «Vaatasin publikut. Minu selja taga seisis 57-aastane poeg Olev ja naeratas…»

Andres Koidu ütleb, et tänuliku vaataja sõnad tekitasid temas sooja tunde. «Eks kunsti üks ülesanne olegi inimesi liigutada,» nendib ta.

Sai hakkama ka suure haabjaga

Praegu on Andres Koidu ringiga Tallinnas tagasi. Ta töötab lepingu alusel Kumus, aidates seal näitusi üles panna ja nendeks ettevalmistustöid teha.

«See annab mulle väga palju,» sõnab mees ja tõdeb, et näitustega tegelevad inimesed peaksid mingil moel kunstiga seotud olema. «Seal liigub väärtuslikke teoseid ning neid tuleb ka üles riputades respekteerida.»

Alles hiljuti õnnestus Koidul lähedalt vaadata hispaania XX sajandi kunstniku Joan Miró maale. Ilma «ametliku atmosfäärita» on ta saanud uurida ka teiste autorite teoseid.

Vaatamata pealinna tagasi pöördumisele, on Soomaa ja sealne loodus Andres Koidul kogu aeg meeles. «Lootsik on jätnud minusse sügava jälje,» lausub ta ning lisab, et lapsena unistas ta meremehe ametist.

Suvel tegi mees valmis ka ühe õiges suuruses haabja. Ühepuulootsikuks sobiva haava leidis ta talvel Peipsi äärest Võtikverest, kus asub tema vanemate ostetud maamaja. Veebruaris käis ta suure külmaga seda langetamas.

Lootsiku tegemist alustas Koidu kevadel sealsamas Võtikveres ning töö lõpetas ta suvel Tallinnas vabaõhumuuseumis, kus haabjas praegugi kuivab.

«See on algusest lõpuni minu kätetöö. Esimene selline,» on paadimeister rõõmus.

Fotosid ühepuulootsiku sünnist saab vaadata miniskulptuuride näitusel, mis jääb Kondase keskuses üles 3. veebruarini. Sealsamas on ka vanaaegsed fotod, mis pärinevad Soomaa sõprade seltsi arhiivist. Need kirjeldavad elu jõgede ääres, mis on Soomaa inimestele olnud sageli tänavate eest.

ARVAMUS

Liisa Tomasberg,

tekstiilikunstnik ja elukaaslane

Andres ei tee midagi lihtsalt ilu pärast, vaid uurib teemat sügavalt ja käib arhiivides pilte otsimas. Lootsikuprojekti tarvis elas ta lausa paar aastat Soomaal.

See, et need kujud sünnivad põhjaliku mõttetegevuse tulemusena, teebki nad veetlevaks. Tehniliselt on need samuti väga hästi teostatud. Andres kasutab traditsioonilist puulõiketehnikat, mida on juba keskajast saadik altariskulptuuride puhul viljeldud. Sellest ongi tingitud nende kujude veidi arhailine vorm.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s