Ehitame haabjaid keset ENDLA teatri suvemöllu, mille nimeks “Midagi päikeses all” . Teatrilinnak asub Vallikraavi kõrval Viikingi hotelli ja Tallinna väravate vahelisel alal.
We are building traditional Estonian log-boats at the event called “Something under the Sun” in Pärnu, ESTONIA.
Aivar aivar@soomaa.com Korraldanud haabjakursusi viimasel viiel suvel oma talus Saarisoos Soomaal, vaata www.soomaa.com . Sedapuhku kolisime siis haabjaehitusega Pärnusse, koos hulga sõprade ja kolleegidega.
I have been organizing for last five year courses in log-boat building at my farm, Saarisoo in Soomaa National Park. This year we are building log-boats (haabjas) in Pärnu, together with some fellows from other countries…
kolmapäev, 20. juuni 2001.a.
It wasn’t until the bark had been removed from the two logs that we were able to get a proper look at the task before us. We all gathered round to analyse the wood, inspect the knots and decide how we might exploit the grains and curves of our future canoes. Already some people are suffering from small cuts and blisters.. and the hard work has yet to start!
So the size of each boat has been decided. The wood is marked up with chalk lines and there is already a sizeable pile of bark, chippings and sawdust around the feet of Parnu’s rather startled onlookers… Tomorrow we can start hacking out the middle of our two canoes, but right now we’re off for some local wine!
neljapäev, 21. juuni 2001.a.
The second day started with Bones the Nomad going bezurk with a chainsaw.. yes, a little bit of cheating before the crowds appeared. Then after our first television interview, we picked up the more traditional tools whilst the camera man took some closeups of our ugly, sweaty faces!
The canoe is beginning to take some shape now. After many hours of work with the axes and planes, we have shaped the bottom and the ends into something that looks vaguely like a boat. Hundreds of visitors have been past to watch – from babies who come to dismay their mothers by rolling around in the wood shavings to old men keen to offer a hand.
We’re all going to pile into the sauna now to rest our aching backs… Hopefully we will all be mobile enough tomorrow to lift an axe and keep progressing…
reede, 22. juuni 2001.a.
Here you can see Bones working with one of the festival’s many visitors. They are planing the bottom of the canoe, removing any lumps and putting a gentle curve around the edges, trying at all times to keep the workpiece symmetrical. Once this is complete we will roll the canoe over and start removing material from the top to form the inside cavity..
laupäev, 23. juuni 2001.a.
Täna on legendaarse Soomaa haabjameistri hr. Jaan Rahumaa sünnipäev. Jaan (1929 – 2000) ehitas oma esimese lootsiku noorukipõlves ja hoidis kirvest käes kuni viimaste elukuudeni. Viimasel viiel suvel (1996 – 2000) oli Jaan Rahumaa õpetajaks kümnetele huvilistele Saarisoo talus korraldatud haabjalaagrites. Täna kell 15.00 avatakse Jaani kodutalul Tipu külas kohalike külaelanike initsiatiivil mälestustahvel.
Today is the birthday of legendary boatmaster Mr. Jaan Rahumaa. Jaan (1929 – 2000) built his first haabjas when he was a young man, and the last one only a few months before his death at the end of last year. For the last five years (1996 – 2000) Jan has been teaching on log-boat building courses at Saarisoo.
| esmaspäev, 25. juuni 2001.a. |
Alanud on uus nädal, seljataha jäänud meeleolukas nädalavahetus…
Nädalavahetus haabjatega. Kõrvaltvaataja mõtted…
Author: Krissu
Posted: 25.06.01; 16:39:53
Topic: Nädalavahetus haabjatega. Kõrvaltvaataja mõtted…
Msg #: 68 (top msg in thread)
Prev/Next: 67/69
Reads: 369
Olles veetnud kolm päeva Pärnus haabjaehitusel (sedapuhku küll – ikka ümberkaudsete tervise huvides – vaatlejana) võin öelda, et üritus iseenesest on vahva… Lisaks Haabjate ehitamisele käib platsil piisavalt palju muud tegevust, et ka need, kes vee-teemade suhtes täiesti ükskõikseks jäävad, midagi põnevat leiaksid.
Mis mulle meeldib?
Soomaa rahva seltskond. Kahtlemata kõige lõbusam ja suhtlusaltim rahvas kogu üritusel. Selle väite kinnituseks on ka fakt, et paljud just Soomaalaste pärast iga päev platsilt läbi astuvad ja natuke juttu ajavad… Kogu aeg on midagi teoksil ning enamustes üritustes on kaasalöömisvõimalus kõigil, soost, vanusest ja kogemusest sõltumata.
Pühapäevaseks naelaks oli kahtlemata haabjaralli, kus kõigil soobijail oli võimalus oma oskusi proovile panna – nii kiiruse kui kvaliteedi osas. Sõita tuli risti üle vallikraavi, ümber luige ning tagasi. Auhind, pudel shampust, tuli Soomaa seltskonda nagu arvatagi oli – samas kuulus Soomaa seltskonnale ka “naljakaima sõidu” auhind (suuline tunnustus) ning, mis seal salata, ka aeglaseima tulemusega sai hakkama haabjaseltskond… Nii et esikoht kõikides kategooriates! Küllap saavad kõik siinsed huvilised peagi üritusest fotogreportaazhi näha.
Teine vahva asi oli juhuslikult platsil viibinud noore tsirkuseartisti ülesastmine haabjas. Lootsikul, mis tuntud oma ebastabiilsuse poolest, seisti nii pea peal kui visati silda – kulminatsiooniks “pääsuke” ahtris ning kätelseis mõlal. Plus “inimmootor”, mille käigus haabjas vett täis sai pritsitud ning vaatajaskond kõhud valusaks naeris.
Et antud etendus üle ootuste populaarseks osutus, paluti artistilt hiljem teinegi etteaste anda – mis täpselt sama sooja vastuvõtu leidis. Ju oli Kusta rahva rõõmu kadedal pilgul seiranud – igatahes õhtupoole, kui publikum juba tagasihoidlikumaks jäi, loopis ta kaldale ritta kõik oma riided ja, täis otsustavust, harjutas kortsus kulmul nii haabjas peapealseisu, päramootorit kui pääsukest. Kaks kolmandikku katsetustest lõppesid rahva rõõmuks muidugi vettekukkumistega.
Ma ei tea, kui kohane see on, aga tutvustaks inimesi, kes säälsest seltskonnast eriti silmapaistvat rolli omavad…
Aivar Ruukel, “vaimne juht ja Valge Isa”, on vaieldamatult kogu seltskonna hing ning eestvedaja. Kõik, mis teoksil, on tal teada – ning kõiges, mis võimalik, lööb ta ise alati kaasa. Tema on see, kelle poole pöördutakse mistahes murega – olgu siis probleemiks kadunud laps või otsasaanud bensiin.
Avo, Soomaa karu – suuuuuuur mees, rammu täis. Süda hea. Üks abivalmimaid inimesi, keda minu silm iial näinud. Kastijagu õlut suudab sirgetel kätel minuti hoida, aga haabjaga sõitmiseks on pisut liiga mürakas. Rahumeelne koordinaator, kes oma suurest kõrgusest kõikidel pisiasjadel silma peal hoiab. Näikse nii, et ta jõuab abistava käe ulatada veel enne, kui ise oma hättajäämisest arugi oled saanud.
Kusta, “kultuuriline juht” ning peamine näitleja, on see, kes rahva meelelahutuse eest hoolitseb. Aitab vestid selga, õpetab kanuuga sõitma või sõidutab ise haabjal, nägu alati nalja täis ja mõni lorajutt tulemas. Kui aga päikese loojudes vallikraavi poolt sügaval baritonil “Volga-Volga, mat rodnaja…” kostub, siis teadke, et Kusta taas uhkes üksinduses haabjal seilab ning möödunud aegu meenutab.
Bones (alias Tony) on uusmeremaallane, kes Pärnusse sõitnud just nimelt haabjate pärast. Ametilt tisler, on ta osav kirvest kasutama ning suure osa ajast leiabki teda tööd tegemas. Õlut joob juba kohalikega võrdselt, on vettekukkumise edetabeli vaieldamatu liider. Õpib Kusta eestvedamisel kohalikke lorilaule ning haabjasõitu.
Chris, inglane – vaikne ja tagasihoidlik, enne mõtleb üheksa korda kui ühte korda lõikama asub. Liigset juttu ei aja, suudab täiesti märkamatult ilmuda ja kaduda. Ametilt hoopis programmeerija, kirvest vibutab hobikorras ning Bones’i provokatsioonil. Mitmes keeles ta suhelda suudab, on siiani aru saamatu – igatahes vene keelega saab kenasti hakkama ning väidetavalt olevat teda ka saksa keeles suhtlemas kuuldud. Mul on kuri kahtlus, et ta salaja ka eesti keelt tudeerib. Eks näis.
Ain, meremees ja Aivari isa – kes sealsamas Pärnu lahe suudmes veesõitjatel ja veesõidukitel silma peal hoiab. Kirglik jahimees, külma närviga ning töökas, salapäraseid oskusi täis. Haabjaehitustel osalenud juba mitu aastat, seega annab silmad ette enamusele. Suur ja tugev, jätab kaks korda nooremadki mehed varju.
Ergo alias ergonaut, meie oma shamaan. Kirjutab ruunikirja, joigub lõkkeääres ning talle otsa vaadates tekib enamasti tunne, et tema silmad näevad hoopis rohkem kui sinu omad. On osalenud mitmel haabjaehitusel ning tõotanud, et võõrasse haabjasse ei astu – sestap toksibki teiste haabjaid, et kord päris üksi ja omal jõul isiklik, täiuslik haabjas valmis teha.
Annika alias Sätsu, Aivari kaasa ning kohalik ilupiltnik. Kõnnib ringi unistaval ilmel, teksapükste serv maas lohisemas ning kaamera kindlalt kaelas kõlkumas. Jäädvustab kõike, mis jäädvustamist väärib – ja satub seetõttu ise vaid harva pildile. Oma fotoka eest annaks või elu, muus osas muretsemiseks põhjust ei näe.
Aksel alias mis-iganes-keelele-tuleb-sõltuvalt-olukorrast. Aivari ja Annika poeg, oma isa miniatuurne koopia. Pisike, aga võimas justkui aatomik. Mida iganes sina ka ei mõtleks – tema on kaks korda rohkem plaane suutnud genereerida. Seitse aastat vana, aga põlvepikku, jätab sootuks süütu mulje – tegelikult veab lohku ka vanad rebased.
Siis sibas seal ringi Henri, saunamehe 9 aastane poeg. Sõstrasilme poisike, kelle varvaste vahelt korduvalt ujulestasid olen otsinud. Esimesena jões ja viimasena väljas, päästetöödel asendamatu – haabjat juhib nagu mees muiste (kanuust ei räägigi), ujub kalana väledalt ning üle kümne minuti veest eemal olla ei malda. Maniakaalne professionaal, ühesõnaga. Igatahes mina võtsin ta haabjasse kaasa mitte heategevusest, vaid egoistlikel kaalutlustel – et endal kindlam oleks.
| kolmapäev, 27. juuni 2001.a. |
Täna oli savipäev, et haabjaehitus ei toida siis küpsetas peakokk Ergo meile savi sees sealiha. Sööme savi!
Oooops…teisipäevased pildid jäidki eile üles panemata, sest haabjaehitajate selts käis Kurgjal külas KANUUNO rahval…
Er, yes, as far as I remember that was the vodka night.. and we drank vodka and.. well, I don’t really want to talk about it!! Christo 🙂
Töö haabjatega aga edeneb vahvas tempos…
And a crafty photographer managed to catch Christo actually doing some work!
Käsil on haabjate sisemuse raiumine
This stage is really quite interesting. It is here that the canoe really starts to take shape. The inside has to be carved until the boat has an all round thickness of about 20mm, which is checked with a drill tool at various points around the hull. When this carving is complete, the canoe will be put through a forming process, where the sides are pulled out gently using fire and water… a six hour process, which we will document in later updates.
Haabjas - Soomaa ühepuulootsik 