Anu Saare. Eesti Päevaleht. 30.06.1997
Kuuemeetrine haavapakk saab paadimeistri kirvelöökidest õõnsaks kanuukujuliseks paadiks. Tuli ja vesi kujundavad sellest inimkäe abil muistse veesõiduki – haabja.
Vesisel, pidevalt üle ujutatud alal Soomaa rahvuspargis Saarisoo talus vormivad paadimeistrid Jüri Lükk (68) ja Jaan Rahumaa (69) haavatüvest lootsikuks, milles mahub viis täismeest sõitma.
Pärnu maavalitsuse turismikonsultant Aivar Ruukel on kutsunud Eesti ainukesed haabjate valmistamise kunsti valdavad paadimeistrid oma koju laagrisse, et meistrid oma oskusi õpipoistele edasi annaksid.
Lootsik laiali tule ja vee jõul
“Kõige olulisem on puu valik ja väliskuju andmine. Kui voolid ilusti, sihvakalt välja, siis pole muud kui vesi sisse ja tuli ümber ning oodata, kuidas paat laiali laotub,” jutustab paadimeister Jüri.
Selleks, et haabjas ühtlaselt kahe sentimeetri paksune saaks, torgib meister välisseina mõõtmiseks augud pardasse. ühtekokku tuleb haabjaseina teha 100-150 auku, mis hiljem jällegi täis topitakse. “Muidugi on see tülikas, kuid riiete õmblemisel on sama – lõikad augud sisse ja pärast õmbled kinni,” leiab õpipoiss Margus Kikas.
Kui meister paadi kujuga rahule jääb, algab pikliku kanuukujulise lootsiku laialivenitamine ehk laotamine. Mõlemale poole paati süüdatakse lõkked, mis paati väljastpoolt kuivatavad. Lootsiku sisse valab meister Jaan paar ämbritäit vett, et paati seestpoolt leotada.
“Kuum ja kuiv tõmbab väljast kiud kokku, kuum ja märg paisutab seest paati iseenesest natuke laiali, siis pannakse järjest pikemaid lepakaikad vahele, et paati laiali tõmmata, ja nii ta läheb,” seletab meister Jaan Rahumaa.
“Laotamisest on näha, kas nädalasest kirvega raiumisest tolku ka oli või viskab kohe plärts lõhki nagu hernekauna,” lisab laagriperemees Ruukel.
Viie-kuue tunni pärast saab poolemeetrise läbimõõduga “kanuust” meetrilaiune haabjas. “Lapsi mahub siia sisse päris hulgi, veesõiduk kannab küllalt suurt koormat,” kinnitavad meistrid.
Paadiga otse tuppa
Muistne ühepuupaat haabjas oli mõnes talus suurvee ajal ainus sõiduvahend, milleta kevaditi ei pääsenud oma õuelgi liikuma. Paadiga sõideti toa ja lauda vahet, toodi heinamaalt heina ja veeti piimanõusid üle jõe. Jüri Lükk mäletab sügist, mil haabjaga sõideti mööda üleujutunud kartulipõldu ning kombati käsikaudu kartuleid paati.
“Ei mäleta, kas see oli 1953. või 1954. aasta, kole äkiline lumesulamine oli, võttis kõik lume korraga metsa alt ära,” meenutab meister Jüri üht ammust kevadet. “Sõitsime paadiga otse tuppa, vesi ulatus pliidini, haludki olid ahjus märjad.”
Selle sajandi suurima üleujutuse ajal ulatus vesi Soomaa taludes laetaladeni. “õuest aknaruudust võis näha, kuidas puunõud ja piimamõhed olid lae all lennus,” jutustab Jüri Lükk. “Loomadega oli häda, nende lakka kiskumiseks läks abijõudu tarvis,” meenutab ta. Lüki sõnul surus tol kevadel Navesti jõgi Halliste jõe 21 km tagurpidi jooksma, vesi ei läinud edasi ega tagasi.
Haabjaga saab sõita ainult püsti, räägivad teadjad. “Kehaga pikalt pöörad, nii saab juhtida. See on nagu jalgrattasõit, keha peab lõtv olema,” demonstreerib hiljuti haabjasõidu selgeks saanud laagrijuht Aivar Ruukel.
Soomaal haabjalaagris valmis tänavu kaks haabjat, mis järgmise kevadeni kuivavad ning siis üle tõrvatakse. ühe neist saab omale õpipoiss Arno Rajande, kes lubas paadi pärnakatele vaadata ja kasutada jätta. Teine jääb laagri korraldaja Aivar Ruukelile. “Selle vastu tundis huvi üks Poola muuseum,” lisab mees.
“Ega see lihtne töö ole, fanaatikuid ja hulle, kes seda õppida tahavad, ei ole ilmas palju,” ütleb Ruukel. Uudistajaid käis nädalase laagriaja jooksul Saarisoo talust läbi üle kahesaja.
Virumaalt pärit Margus Kikas nentib, et “asi on jah piisavalt raske”. “Mul on kodus neli puud maha võetud, et nendega mängida ja harjutada ja untsu lasta,” lausub ta.
Haabjas - Soomaa ühepuulootsik 