Haabjaretk Pärnust Peipsile

Retke algus Pärnu jahtklubis.

Madis Rennu kirjutab 2004. a. proseminaritöös, Ühepuupaadiehituse uuest tõusust Eestis 1990-ndatel: “1996 juunikuuks olid paadid matkaks valmis. Matka eesmärgiks oli legendaarse Pärnu – Tartu – Pihkva veetee tänapäevase läbitavuse proovimine. Maakoore kerkimine-vajumine viimaste aastatuhandete jooksul ning jõgede voolusängide kuju muutus on Eesti jõgede voolusuundi ja -hulki oluliselt muutnud. Peale viimast jääaega voolas vesi Ürg-Peipsist piki Suur-Emajõe orgu Ürg-Võrtsjärve, sealt edasi mööda Tännassilma jõge ja Viljandi järve praegusesse Pärnu jõkke. Nüüdisaegne Emajõe säng ja voolusuund kujunesid välja alles peale Narva jõe läbimurde tekkimist 6000 aastat tagasi. (Toots:1999) Muistse hansatee olemasolu Pärnu, Raudna, Tännassilma ja Emajõe baasil on pisut müütiline, sest kindlaid andmeid selle kohta pole säilinud. Küll aga räägib ühendustee kunagisest olemasolust fakt, et Tartu ja Viljandi olid Hansa Liidu liikmed – järelikult pidi neil olema ka usaldusväärne väljapääs avamerele. Veel Jakobsoni aegadel vaeti mõtet Pärnu–Viljandi–Võrtsjärve veetee süvendamisest, et seda aktiivselt kasutusse võtta. (Toots:1999) Veetee Pärnust Viljandisse oli üsna veerikas tuhatkond aastat tagasi, tänapäeval on ta siiski väiksemate paatidega läbitav, kuigi Raudna ülemjooksul on kesksuvel vett üsna vähe ja aerutamise asemel on vastuvoolu võimalik minna vaid paati järel vedades. Viljandi – Tartu veetee on enam-vähem läbitav alates Vana-Võidu sillast – Tännasilma jõgi on tänu olematule voolukiirusele tugevalt kinni kasvanud, vaba vett näeb harva ja aega läheb liikumiseks palju. Pärnust Peipsile, Värska lahte jõudmiseks kulus veidi üle kahe nädala. Projekti paate puudutav pool oli väga edukas – viimaste juures polnud vaja teha mingeid parandustöid, ligi kolmesaja kilomeetri pikkune teekond koos paljude mööda maad toimunud ülevedamistega ei põhjustanud ühtki probleemi. Muresid oli vaid kiiruga tehtud aerudega, need ei tahtnud vastu pidada, kuid olid samas ka hõlpsalt käepärasest materjalist uuendatavad. Peipsi järvel sõitsime öösel, sest siis ei olnud segavat lainetust. Ilma lisalaudadeta on traditsiooniline haabjas suuremal veekogul siiski ohtlik, tasub kalda lähedale hoida. Eesti-Soome ühepuupaatide ühisprojekt sai niisiis edukalt teoks. (Koivusalo 2004; 2)

Burlakid Pärnu jõel.
Raudna jõel vastuvoolu minek.
Mõlasid tegemas.
Suplus silla all.
Eine murul
Vabasse vette – Viljandi järvel.
Tänassilmal vesirooside keskel.
Peatus Tänassilmas.
Haabjakatamaraan Võrtsjärvel.
Pärast paaripäevaast puhkust.
Peatus Tartu sõudeklubis.
Emajõel liivaga pudrukatelt pesemas.
Retke lõpp Peipsi rannal
Peipsi pääl.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s