Joonas Maristo elab Vantaas ja töötab Helsinki ülikoolis. Haabjaehituse mõte tekkis tal juba palju aastaid tagasi vaadates vana mustvalget dokumentaalfilmi haavapuuvene ehitusest Soomes. Lennast Meri film Veelinnurahvas tekitas Joonases huvi soomeugri rahvaste ja nende kultuuri vastu. Oma esimest haabjat ehitama asudes tal ühtegi tänapäevast näidist ees ei olnud ja Soomaa ühepuulootsikutest ta midagi ei teadnud.

Karoona ajal, kaks aasta tagagi kolis ta eraldi majja, mille juurde kuulus ka suur garaaz, sellest saigi ummispuupaadi ehituse töökoda. Ehitama asudes otsis ta infot internetist. Kõige olulisemad olid kaks videot Haaparuuhen synty aastast 1936 ja Ligatne puutöömeistri Richard Vidzickise The Birth of a Dugout Canoe by Northmen aastast 2017.

Paadi ehitamise käigus tekkinud küsimuste osas otsis ta vastusesid ja abi Soome puuseppadelt ja paadiehitajatelt. Samuti leidis ta inimese, kes Soomes hiljuti oli ka haabja teinud. Joonase haabjaprojekt ei käinud ühe kindla plaani järgi vaid pigem korjas ta inspiratsiooni ja informatsiooni paljudest erinevatest allikatest. Kuna ühte õpetajat või haabjameistrit tal ei olnud, siis lahendas ta igat esile kerkinud probleemi eraldi ja muutis töö käigus ka plaane. Esa Parkatti, puussepp Porvoost laenutas Joonasele

Enne ühepuuvene tegemist polnudki Joonasel puutööga mingeid varasemaid kokkupuuteid. Selle tõttu tuli tal õppida töö käigus päris palju. Suur väljakutse oli ka “projekti” ajamahukus, haabja väliskuju raiumine ja sisemuse tühjaks õõnestamine võttis kokku kümme kuud. Ta muretses, et puit kuivades lõheneb ja püüdis hoida tüvepakku kogu selle aja niiskena. Niiske katte all tekkis aga uus häda, tüvepakk kippus hallitama.

Parraste õhukeseks raiumine oli samuti raske. Joonasel puudusid teadmised, mil viisil parraste paksust mõõta. Kuskilt sai ta soovituse, et parraste ideaalne paksus on poolteist sentimeetrit. Siiski ta ei uskunud, et nii õhuke ja habras parras ka päriselt kestaks ja katki ei läheks ning tegi pardad paksemad. Siin ta eksis. Pardaid lõkkekuumaga laiali painutades pidi ta mitmel korral töö katkestama, et pardaid siit ja sealt õhemaks tahuda.

Kogu protsesssile tagantjärgi vaadates, lihtsaim töö oli haavapaku koorimine. Põnev töö oli kaarte painutamine kuuma auru abil. Kaared ja lisalauad parrastele kinnitas ta vasksete paadineetidega, mis annavad haabja konstruktsioonile hea tugevuse.

Suurimaks üllatuseks peab Joonas seda, et ta kahe aastaga oma haabja valmis sai. Parraste laotamisele tule ja veega kulus tal ühtekokku kakskümmend tundi, aga laiali need pardad laotusid. Ebaühtlase paksuse tõttu tuli ühele pardale laotamisel ka meetripikkune pragu. Prao lappis ta liistu ja tänapäevase liimiga.

Om järgmist haavavenet ehitades kasutaks Joonas parraste ühtlaseks vestimseks mõõteaukude puurimise meetodit, mis on laialt levinud. Samuti kasutaks ta elektritööriistu rohkem, et töömahtu vähendada. Tal kulus esimese haabja ehituseks kümme kuud ja seda aega peab ta liiga pikaks. Kui ehitus võtaks paar nädalalat, ei kuivaks paaditoorik ka ära ja seda oleks lihtsam kohe laotada. Oma esimese paaditooriku uputas ta enne laotamist järve, kus see ligunes jää all neli kuud.

Oma haabjat kasutab Joonas suvilas Arrajärve ääres, käib niisama järvel kolamas ja loodust nautimas.

Fotod: Joonas Maristo. Tema Facebook https://www.facebook.com/joonas.maristo