Ruhed ja haabjad ehk õõnestatud ühepuuvened soome-ugri rahvaste juures

Ilmunud Fenno-Ugria aastaraamatus “Soome-ugri sõlmed”, suvel 2022.a.

Autor: Aivar Ruukel

Jämedast puutüvest õõnestatud paadid on algeliste parvede, puukoore- ja nahkpaatide kõrval ühed vanemad sõiduriistad maailmas. Arheoloogide seas valitseb üksmeel, et esimene sõiduk oli veesõiduk. Milline täpselt, sõltus sellest, kus ja millistes loodusoludes paadimeister elas ning tegutses, millist ehitusmaterjali loodus talle pakkus. Paadiuurijatel on teooria, et veesõidukeid hakati ehitama vähemalt 60 000 aasta eest, mõned teadlased pakuvad isegi, et Homo erectus liikles vee peal juba 800 000 aastat tagasi (Erič 2015).

Metsaneenets Juri Vella ühepuupaadiga veel – foto autor Olli Tammilehto.

Ühepuupaadid jagunevad ruhedeks ja haabjateks

Vanem ja algelisem ühepuupaat on rohmakas ühelaiune künakujuline tömpide otstega ruhe (ka ruhi). Sõiduomadustelt üsna kipakatel ruhedel on stabiilsuse lisamiseks kasutatud külgujukeid. Tasakaalu huvides on teineteise külge kinnitatud ka kaks ruhet, n-ö katamaraanina. Sellist veesõidukit on nimetatud paaris- või kaksikruheks.

Ruhesid on paleoliitikumist saati õõnestatud kõikjal neis piirkondades, kus kasvab jämedaid puid. Kivikirvega raiumise hõlbustamiseks kasutati puuõõne tühjaks põletamist. Ruhesid on tehtud väga erinevatest puuliikidest: tammest, männist, kuusest, remmelgast, pärnast, haavast jm. Vanim teadaolev leid on 10 000 aasta tagune männitüvest õõnestatud ruhe Pesse külast Hollandis, mida võib näha Drentsi muuseumis Assenis. Meie piirkonna vanim ruhe on välja kaevatud Sārnate asulakohast Lääne-Lätis ning dateeritud vahemikku 3750–2850 aastat e.m.a. (Kriiska 2002).

Ruhe edasiarenduseks on sihvakam, kuumuse abil laiali painutatud õhukeste parraste ja teravate otstega hernekaunakujuline ühepuupaat. Seda tüüpi paat on enamasti valmistatud haavapuust ja nimetatud haabjaks, eesti keeli ka veneks või lootsikuks. Mitmel pool hõimurahvaste juures on haabja parrastele kinnitatud lisalaud, mis annab õõnespuuvenele suurema kandevõime ja parema püstivuse.

Soomeugrilaste õõnespuuvened ajaloos ning tänapäeval

Kui ruhed (ingl hard log boats) on levinud kõikjal üle ilma, siis kuumuse kaasabil laiali koolutatud parrastega haabjate (ingl soft log boats) levila kattub soomeugrilaste elualadega Euraasia metsavööndis. Lennart Meri on raamatus„Hõbevalge“avaldanud arvamust, et soome-ugri hõimude tuhandeaastane rännak lääne poole toimuski haabjate abiga mööda suurte jõgede lisajõgesid: „See rännak oli aeglane imbumine läbi metsade, piki jõgede labürinti. Jõed olid ainsad teed, aga ka peamised toitjad“ (Meri 1976).

Vello Mäss arutleb raamatus „Muistsed laevad, iidsed paadid“ selle üle, kui kaugele minevikku ulatub oskus pehmest puuliigist ühepuupaadi pardaid lõkketule paistel pehmeks painutata ja väljapoole koolutada, sel viisil paadi laiust oluliselt suurendades. Äänisjärve neoliitilistel kaljuraienditel kujutatud järvepaatide kujutisi vaadeldes torkab silma, et osa neist on madalad ja täiesti sirge joonega. Need on suure tõenäosusega n-ö kõvad ruhetaolised paadid. Osad ujuvvahendeist on aga kujutatud märgatavalt kumerama joonega. Kas need võisid olla haabjad? (Mäss 1996)

Rääkides sõna vene etümoloogiast, on pakutud välja kaht seletust. Laiemat toetust on saanud teooria, et tegu on indoiraani laensõnaga. Nimelt on sõnatüvi *wen- tähistanud puud või puutüve, millest venesid õõnestati. Aga on ka oletatud, et sõna vene võib olla tuletis soomeugrilisest sõnast, millest pärineb ka tegusõna venima. See seletus lähtub omakorda asjaolust, et õõnesvene pardaid on tule abil venitatud. Huvitav on, et nii handi hop kui ka mansi hap esindavad sama sõnaperet, millest lähtub valdavalt haavapuust õõnestatud haabja nimetus.

Haabja levik Eesti alal

Saja aasta eest leidus Eesti aladel haabjaid mitmes piirkonnas: Kasari jõe alamjooksul Matsalu lahe ääres ja Ahja jõe alamjooksul Peipsi järve ääres (Pärdi 2018). Siiani on see venetüüp kasutusel aga Soomaal. Oma raamatus „Puud ja inimesed“kirjutab etnoloog Ants Viires, et Soomaa külades kasutatav nimetus lootsik on algselt tähendanud painutatud külgedega ühepuupaati. Sõna ise pärineb arvatavasti läti murretest, kus haabjat tähistav lociks, locka on tuletatud tegusõnast locit ’painutama’. Põhjus, miks Soomaal on ühepuulootsikute ehitamine ja kasutamine kandunud iidsetest aegadest tänapäeva, peitub iga-aastastes üleujutustes. Siinsete külade elanikud kutsuvad üleujutuste aega viiendaks aastaajaks. Siis on kerged, hea manööverdusvõime ja kandejõuga lootsikud olnud ajast aega ainsaks liiklusvahendiks. Soomaal on õõnespuuvene painutatud külgedega madalapõhjaline kanuutaoline paat, mis on tavaliselt uuristatud haavast.

Ühepuulootsiku ehitus on terviklik ja tehniliselt keerukas protsess, mis algab sobiva puu leidmisega ning lõpeb paadi vettelaskmisega. Haabjaehituse keskseks tegevuseks on külgede laiali painutamine ehk laotamine. Soojuse ja niiskuse koosmõjul, muu hulgas tule, vee ning puuokste abil painutatakse haabja toorik poole laiemaks. Seeläbi suurendatakse paadi mahtuvust, püstivust, manööverdus- ja kandevõimet.

Setomaa väikestel järvedel on traditsiooniliseks veesõidukiks olnud aga kaksikruhe, mille kohalikuks nimetuseks on kamja. Eesti aladel olid need viimati kasutusel 1950ndatel Kisejärvel Misso vallas (Külvik 2008). Venemaa poolel Irboska ümbruses kasutatakse neid tänaseni. Vana-Irboska Brodi külas ehitati 2019. aasta kevadel kohaliku kamja-meistri Ivan Lermontovi juhendamisel valmis just selline kaksikruhe.

Haabjas teistel läänemeresoomlastel

Meie lähemate keelesugulaste juures olid haabjad kasutusel veel hiljaaegu. Vadja keelest on üles kirjutatud sõnad haapojo ja aapiain, mis tähendavad haavapuust õõnestatud paati. Esimene on umbes nelja meetri pikkune teravate otste ja lameda põhjaga lootsik. Külad, kust need sõnad on üles kirjutatud, asuvad madalaveelise merelahe kaldal. Naabruses elavate isurite hāBavene on määratletud õõnestatud paadina. Kuna ruhesid tavaliselt haavast ei tehtud, vaid pigem männist, kuusest või tammest, võiks oletada, et nii nimetati üldisemalt haabja tüüpi paati (Talve 1980). Liivi kultuuri uurija ja keeleteadlase Valts Ernštreitsi andmetel pole liivi keeles ruhe ega haabja nimetusi teada, kuna Liivi lahe rannikumeres seda tüüpi paate ei kasutatud. Sisevetel, kus neid võidi ammustel aegadel kasutada, on teadmine aga tänaseks unustuse hõlma vajunud.

Läänemeresoomeline haabja traditsioon on säilinud tänapäevani Vepsamaal. 2005. aasta jaaninädalal käisime avastusretkel vepslastest paadimeistrite juures. Selle kohta saab vaadata Youtube’ist reisivideot „Vepsamaa haabjas 2005“. Ladva järve kallastel asuvas vepsa külas tutvusime kohalike meestega, kel olid omatehtud ruhed (ruhj, ruht´ed) järvel või paadikuuris. Järvi, millel neid kasutada, leidub ümbruskonnas kümmekond. Vepslased oma lootsikuid ühest kohast teise transportida ei tavatse. Igal järvel, kus kala nõudmas käiakse, on koha peal valmistatud ühepuupaat. Kohaliku venemeistri Vassili Safronoviga käisime koos ka kalaretkel. Leppisime kokku, et sügisel tuleme tagasi ja ehitame ühe haavapuuvene üheskoos. Soomaa ja vepsa haabja ehitusdetailides on mõndagi erinevat, ent laias laastus on töö etapid ja tehnoloogia sama.

Vepsamaal Ladva külas haabjat laotamas. Foto autor Enn Praks.

Soome kõrgendatud parrastega haapio ja selle vasted

Soomes olid haabjad (haaparuuhi, haapio) enne Teist maailmasõda Satakunta piirkonnas igapäevases kasutuses. Harri Luukkanen kirjutab, et haavapuupaatide valmistamise oskuse tõid Satakunta piirkonda sisserändajad Eestist (Luukkanen 2006). Etnoloog Eino Nikkilä Soome Rahvusmuuseumist filmis 1935. aastal kolme kogenud meistri osalusel toimunud haavapuupaadi valmistamist. Filmis „Haaparuuhen synty“ on muu hulgas dokumenteeritud lisalaua abil haabja parraste kõrgendamist. Ajalooliselt on pardalauad haabjatele kuusejuurte, niine, nahkrihmade või muu sobiliku materjaliga õmmeldud, naelutamine on tunduvalt hilisem kinnitusviis (Nikkilä 1936). Soomaal kinnitatakse algupärasel moel haabjakaari tänaseni. Selleks jäetakse paadi siseküljele iga kaare jaoks kolm kaba, kaks külgedele, üks põhja. Kaar seotakse kaba külge nööriga. Arheoloogid on leidnud koguni haabjaid, millele on õmmeldud mitu pardalauda ülestikku, näiteks kahe küljelauaga Mekrijärvi paadileid Soomes. Paljud paadiajaloolased toetavad teooriat, et sel moel pardalaudu lisades areneski ühepuupaadist välja nn viikingilaev. Algsest õõnespuust endast kujunes viikingivene kiil.

Kesk-Soome laiaulatuslikes jõgikondades kasutati pardalaudadega varustatud haapio’t tõrva transportimiseks. Sageli veeti nii ühel üle kümne meetri pikkusel väga voolujoonelisel ja sihvakal alusel sisemaalt Botnia lahe äärsetesse sadamatesse korraga kümneid tõrvatünne. Satakunta omadele sarnased külge õmmeldud laudade abil kõrgendatud parrastega ummispuuvened olid kasutusel ka Kasari jõe ja Matsalu lahe piirkonnas. Seda tehnikat kasutati veel Emajõe-Ahja ühepuupaatidel. Soomaa lootsikutel aga lisalauad puuduvad.

Kaugemate hõimurahvaste ühepuupaate

Marimaa haabjameistreid külastasime 2018. aasta novembrikuus. Pomarõ külas Volžski rajoonis imetlesime Jevgeni Nikitini paari aasta eest remmelgast tehtud ühepuupaati. Soomaal oleme ehitanud paar lootsikut küll pärnapuust, ent remmelgast lootsikutest polnud varem kuulnudki. Pajust ruhesid on kirjanduse kaudu teada Poolamaalt. Jevgeni kasutab oma ühepuupaati kalastamisel.

Külastasime mari paadiehitajaid veel Oršanka rajooni Vana-Kreštšeno külas. Lootsikumeister Nikolai Kuznetsov ja tema õpilane Vitali Kudrjavtsev on seal valmistanud viimaste aastate jooksul paar haabjat. Mari keeles on enam levinud haabja nimetus tagõna push, otsetõlkes küna-paat. 2019. aastal valmis ka Alena Ivanova dokumentaalfilm „Тагына пуш“, mis annab ülevaate haabjaehitusest Vana-Kreštšeno külas. Filmi peategelasteks ongi Nikolai ja Vitali.

Kirjanduse andmetel on haabja tüüpi ühepuupaadid nii udmurtide kui ka komide juures veel pärast Teist maailmasõda kasutusel olnud. Enam levinud nimetuseks on mõlemas keeles pipu põz (пипу пыж) ’haavapuu paat’. Haabjad olid kerged ja suhteliselt lühikesed (2,5‒3 meetrit), kandevõimega u 200 kg. Komi haabjate parrastele on enamasti lisatud ka küljelaud. Teadaolevalt on Komimaal ühepuupaate tehtud ka nulust (Konakov 2001).

Soome etnoloog Uuno Taavi Sirelius tegi saja aasta eest soomeugrilaste juurde mitmeid uurimisreise ja kirjeldas esimesena huvitavat seaduspära haabjaparraste toestamise osas. Uurali mäestikust Euroopa poole jäävate rahvaste ühepuuvenedel on tugevduseks sisse kinnitatud kaared, Lääne-Siberi rahvad toestavad aga paadikere vaid parraste vahele painutatud ristpulkade abil (Sirelius 1913). Ristpulki peetakse paadiehitustehnoloogias varasemaks ja kaari hilisemaks. Vjatka jõe vesikonnas Udmurtias täheldas Sirelius aga kahe tehnoloogia n-ö üleminekuvormi – looduslikult kõverast puujuurest valmistatud kaar oli pingutatud parraste vahele ristpulga kinnitusviisile sarnaselt. Vaatamata otsingutele Udmurtias, kus elavad mu abikaasa ema ja sugulased, ei ole mul kahjuks senini õnnestunud tuvastada ühtegi sellist kanti, kus mõni haabjameister tegutseks.

1929. aastal ilmunud ülevaateteoses „Soome sugu rahvaste etnograafia“ kirjutab Ilmari Manninen: „Suvisteks sõitudeks on obi-ugri rahvastel lootsikud ja vened. Suured lootsikud, lodka’d, millega liigutakse piki suuremaid jõgesid, kaetakse tohuga. Vened õõnestatakse haavast. Need on 6‒8 m pikad ja 70‒80 cm laiad. Venelased nimetavad neid „hingeuputajateks“, sest need on väga kõikuvad. Neid venesid tarvitatakse idas, kuna läänes ja põhjas on hakatud vene külgi kõrgendama kasulaudadega, mille läbi vene ise on lõpuks kokku tõmbunud sõiduki kiiluks (Manninen 1929)“.

1961. aastal Leningradis  välja antud Siberi ajaloo ja etnograafia atlases kirjutavad autorid: „Hantide ühepuupaadid õõnestati seedermänni, haava või paju, harvemini ka toominga tüvest. Suuruse järgi jaotuvad paadid väikesteks (handi aj-rõt / ай-рыт), keskmisteks ja suurteks. Kõigile kolmele oli iseloomulik väike laius pikkuse suhtes, sagedamini kumer-terav põhi, teravalt väljaulatuvad vöör ja ahter ning madalad pardad. Veesõidukite otstarve on erinev: väikseid kasutataks partide küttimisel, keskmisi kalapüügil ja suuri liikumiseks mööda jõgesid. Suurte paatide kandevõime on märkimisväärne: need mahutavad kuni kümme inimest (Levin 1961)“. Handid on hõimurahvas, kelle juures on ühepuulootsikud laialdaselt kasutuses tänase päevani. Oma osa selles on ka riiklikul kultuuripoliitikal, nimelt on haabjatest saanud populaarsed etnospordi vahendid. Igal aastal korraldatakse haabjatel võidusõite kuberneri karikale.

Sölkupid ehitavad ühepuupaate haavast ja seedermännist, nagu nende läänepoolsed naabrid handidki. Üks selline on välja pandud Tjumeni oblastis Irtõši ja Toboli jõe ristumiskohas asuvas Tobolski linnamuuseumis. Muuseumi veebilehel kirjutatakse: „Haabjat juhib tavaliselt mees, kes seisab paadi päras, naised ja lapsed istuvad ja sõuavad. Mõlad on valmistatud männist, kuusest või seedermännist. Meeste aerud erinevad naiste omadest suurema pikkuse, massiivse käepideme ja labidasarnase kuju poolest. Naiste mõla käepideme ülaosa tehakse kuusnurkne ja kaunistatakse nikerdustega. Mõnikord teeb peigmees pruudile kingituseks spetsiaalse pulmamõla.“

Põhja pool elavad neenetsid ja nganassaanid ei ole Siberi ajaloo ja etnograafia atlase andmetel ise ühepuulootsikuid ehitanud, vaid ostnud neid lõunapoolsetelt naabritelt ‒ hantidelt, mansidelt, sölkupidelt. See on seletatav sobilike jämedate puude puudumisega tundravööndis. Lisaks läänesiberi teravaotsalisele ühepuupaadile on nganassaanidel olnud kasutusel idasiberi tüüpi tömbimate otstega haabjad, milliseid valmistasid paadimeistrid peamiselt Jakuutias. Nende ehitamise traditsioon võib olla suguluses soome-ugri rahvaste omaga.

Soomaa ühepuulootsiku tulevik

Vesisel ja suurte üleujutuste poolest tuntud Pärnu jõe lisajõgede alamjooksul Soomaal on haabjas tänaseni liikumis- ja transpordivahendina kasutusel, kuna on suurvee ajal sobilik sõiduvahend. Tänapäeval pole Soomaal haabjal enam praktilist tähtsust, kuid lootsiku ehitamise traditsiooni hoitakse siiski alal. Enamasti kasutatakse neid kergeid ja liikuvaid paate elamusretkede korraldamiseks turistidele.

2021. aasta jõuludeks kanti Soomaa ühepuulootsiku ehitamine ja kasutamine UNESCO inimkonna kiireloomulist kaitset vajava kultuuripärandi nimistusse. Põhjenduseks toodi, et haabjal on Soomaa elanike seas olnud harukordne tähtsus ja see on tänasel päevalgi kohaliku kultuuripärandi olemuslik osa.

Kui me 2018. aasta sügisel tollase kultuuriministri Indrek Saarega esimest korda ühendust võtsime ja koos Oliver Loodega (MTÜ Põlisrahvaste Arengu Keskus) mõtet arendama hakkasime, oli meie soov teha UNESCOle taotlus koos vepslaste, maride ja hantidega. Peagi selgus, et seda ei saa teostada, sest Venemaa pole UNESCO vaimse kultuuripärandi konventsiooni ratifitseerinud.

Soomaa haabjakultuuri jõudmine UNESCO nimistusse on tähelepanuväärne ja oluline ka teistele soome-ugri rahvastele, sest need algupärased veesõidukid on mitmel pool esindatud. Soomaa haabja lugu jutustades on meil alati võimalus siduda seda ka muu soome-ugri maailmaga. Rääkides oma lugu, kõneleme hõimurahvaste lugu, sest jagame nendega ühist pärandit.

Haabjakultuuri säilimise peamiseks eelduseks Soomaal on nende ehitamise jätkamine. Vaid see võimaldab meistritel hoida ja lihvida oskusi, kaasates samas uusi huvilisi, kellest sirguvad tulevased meistrid. Haabja ehitamisega on seotud kolm huvirühma: meistrid, õpipoisid ja kohalikud elanikud. Hetkel on ühepuulootsikute meistreid Eestis viis. Ehituseks vajalikud teadmised ja oskused on nad  omandanud Soomaa viimastelt pärimuskandjatelt, oma ala meistritelt. Tänased meistrid on 40–60aastased mehed, kelle jaoks haabjaehitus on kõrvaltöö või harrastus. Haabjameistrid aitavad kaasa selle veesõiduki kasutamise populariseerimisele Soomaal, korraldades haabjaretki, -laagreid, ja -seminare. 2000. aastatest alates on Soomaal igal suvel ehitatud 1–2 haabjat.

Soomaa kohalikul kogukonnal on teadmisi ja mälestusi haabja kasutamisest. Piirkonnas elab kaasajal u 850 inimest. Ühepuulootsik on kogukonna identiteedis olulisel kohal, kuna seostub esivanemate eluviisiga, aga ka tänase Soomaa kultuurilise kuvandiga, mistõttu osaletakse aktiivselt haabjale uute kasutusvõimaluste leidmisel. Niisiis täiendavad haabjameistrid ja kohalikud elanikud teineteist ning mitmed meistrid on Soomaa kogukonna aktiivsed liikmed ka oma peresidemete ja töö tõttu.

Haabja kasutust toetavad tänapäevastes tingimustes haabjamatkad ja haabjaomanike igasuvised kokkutulekud. Matkad aitavad luua laiendatud kogukonda, mis koosneb haabjameistritest, -kasutajatest ja -huvilistest. Soomaa lootsikukultuuri edasiandmisele on aidanud kaasa ka teadustööd ja artiklid, sh Jaan Keerdo magistritöö haabjaehitusest. Veerand sajandit on Soomaal korraldatud ühepuulootsiku ehitamise laagreid. 1996.–2000. aastal läbi viidud laagrites Saarisoo turismitalus jagasid oma oskusi veel kaks pärandkultuuri kandjat ‒ Jüri Lükk (1929–2001) ja Jaan Rahumaa (1928–2000). Uue põlvkonna venemeistrid on tutvustanud haabjakultuuri kooliõpilastele nii Soomaal kui ka mujal Eestis. Haabja valmistamise töötube on korraldatud ka Tallinnas, Narvas, Tartus, Pärnus, Käsmus, Loodil jm. Uuel põlvkonnal on vanu meistreid jälgides ja nende õpetussõnu kuulates õnnestunud see iidne oskus üle võtta. Nüüd antakse neid teadmisi omakorda edasi noorematele.

Kirjandus

Artefact = Артефакт ‒ гид по музеям России с технологией дополненной реальности. https://artefact.culture.ru/ru/subject/lodka-dolblenka-3.

Erič, M. 2015. Early Watercraft – A Global Perspective of Invention and Development. Ljubljana.

Ivanova, A. 2019 = Иванова, A. Тагына пуш. Youtube: https://www.youtube.com/watch?v=wgW6oaHEguY.

Keerdo, J. 2011. Haabjaehituse teoreetilised põhimõtted ja praktilised lahendused. Magistritöö kultuuriväärtuste säilitamise erialal. Tartu: Tartu Ülikooli loodus- ja tehnoloogiateaduskonna keemia instituut.

Konakov, N. D. 2001 = Конаков, Н. Д. Лодочные конструкции коми // Атлас Республики Коми. Сыктывкар.

Kriiska, A. 2002. Kiviaja hülgeküttide jälgedel Ruhnu saarel. ‒ Horisont, 2.

Külvik, M. 2008. Setu kaksikruhe („kamja“) kasutustraditsiooni kaardistamine. Tartu-Obinitsa: Seto Noorte Selts.

Levin, M. G. 1961 = Левин, М. Г., Потапов, Л. П. (ред.). Историко-этнографический атлас Сибири. Москва-Ленинград.

Luukkanen, H. 2006. Expanded Dug-Out Canoes: Technical Innovation in Karelia, Volga and Baltic. Finnic Canoe History. Eco-Intelli Ld.

Manninen, I. 1929. Soome sugu rahvaste etnograafia. Tartu: Loodus.

Meri, L. 1976. Hõbevalge: Reisikiri tuulest ja muinasluulest. Tallinn: Valgus.

Mäss, V. 1996. Muistsed laevad, iidsed paadid. Tallinn: Horisont.

Nikkilä, E. 1936. Haaparuuhen synty. Youtube: https://www.youtube.com/watch?v=kW7BdhOZZ_c.

Pärdi, H. 2018. Ürgne ühepuupaat – haabjas, lootsik, vene – Soomaal ja mujal Eestis. Eesti Vabaõhumuuseumi toimetised, 6. Tallinn: Eesti Vabaõhumuuseum.

Sirelius, U. T. 1913. Primitive konstructionsteile an prehistorische schiffen. Finnisch-Ugrische Forschungen X III.

Zeitschrift fur F-U Sprach- und Volkskunde. Helsinki 1913.

SKES 2012. Eesti etümoloogiasõnaraamat. Tallinn: Eesti Keele Instituut.

Talve, I. 1980. Suomen kansankulttuuri: historiallisia päälinjoja. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura.

Ühepuulootsiku ehitamine ja kasutus Soomaal. ‒ Eesti Rahvakultuuri Keskus. Eesti vaimse kultuuripärandi nimistu sissekanne. https://ich.unesco.org/doc/src/48281.pdf.


Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s