Gustav Ränk kirjutab 1949. aastal Stockholmis ilmunud kogumiku “Vana-Eesti rahvas ja kultuur” liiklemis- ja veovahendite peatükis natuke ka haabjatest.
“Algeliste veesõidukite alalt olgu siin tähelepanu juhitud ainult ummispuust venedele ja õmmeldud lootsikutele. Esimesi kasutati Ida-Eesti vetel väikeseks kalapüüdmiseks veel üsna hiljuti. Sageli olid need vened paarikaupa ühendatud või paremaks tasakaaluhoidmiseks varustatud eriliste tiibseadistega. Erilise tüübi ummispuust venede alal moodustavad aga painutatud külgedega lootsikud, missuguseid on kasutatud viimati veel Ahja jõel, mõningatel Pärnumaa jogedel ja Matsalu lahel Läänemaal.
Matsalu ümbruskonnas kandsid need vened omapärast nimetust, uss. See nimetus on tuletatud nähtavasti vene kujust, mis oma saleda kerega tungib nagu uss rannaroogudesse. Selles nimes võib aga peituda ka suure merepaadi, uisu nimetuse algupära. Soome uurija Kustaa Vilkuna on veel hiljuti viidanud võimalusele, et nimetus uisk võib etümoloogiliselt kuuluda kokku lõuna-eesti sõnaga uisk ja liivi uska, mis mõlemad tähendavad ussi. Seejuures on ta aga silmas pidanud teistsugu eeldusi nende eritähendusega sonade kokkukuuluvuses.”
“Küsimusesolevad vened on igal pool õõnestatud jämedast haavapalgist, künakirve abil. Kuna õõnestamisel püüti puud nii palju terveks jätta kui vähegi võimalik, siis sai vene avaus esialgu pealt väga kitsas, mille tõttu kogu õõnestis omandas kokku tõmbunud kauna kuju. Selleks et muuta venet sõidukõlbulikuks, tulid ta küljed keskelt väljapoole painutada. Et puu painutamise juures ei murduks, selleks tuli teda enne tulepaistel või rehetoas hautada. Painutamine ei sündinud mitte käte jõul, vaid selleks asetati sõiduki õhukeste külgede vahele terve hulk lookapainutatud pulki, mis õhukesed küljed pikkamööda laiemale vajutasid. Niisugune veneehitamise tehnika näitab väga laia levikut kogu Põhja-Euraasia mandril.”
Haabjas - Soomaa ühepuulootsik 