Ilmunud Flagman-News.ru
Autor: Anna Lvova. Fotod: Juri Nemtsov
Taani ajaloolane ja rändur Thomas Frank otsustas läbida muistse haavatüvevenel (vene k. ботник ) muinasaegse veetee “varjaagide juurest pärslaste juurde”. Ja ta tegigi seda sõudes haabjal 2000 kilomeetrit!
Esimene osa. Teekond
See lugu tundub täiesti uskumatu, seikluslik, riskantne, isegi mõneti muinasjutuline. Thomas Frank on 52-aastane nelja lapse isa, kogenud meremees, filosoof, teoloog ja kirglik ajaloohuviline, Taani Kuningliku Geograafia Seltsi liige. Ta on kaasa haarav, siiras ja hasartne inimene.
Teaduse tegemine, rahulikult kodumaal Taanis, raamatute ja dokumentide vahel istudes Thomast ei huvita. Ajalugu pole talle mitte tolmused ürikud vaid aja voolamine, alati elav ja muutuv. Minevikku kaevudes, tahab ta tundma õppida oleviku pulssi. Tunnetada selle maa õhkkonda ja südamelööke. Ajalugu on Thomase jaoks teekond mööda veeteed, mis ühendab rahvaid ja maid.
Thomas on otsustanud testida hüpoteesi, mis puudutab veeteede rolli kultuurilises ekspansioonis. Üldtunnustatud seisukoha järgi kandus kultuuriline mõju läänest itta, “varjaagidelt pärslastele”. Skandinaavlased liikusid mööda vett ja jagasid kohalike elanikele tehnoloogia ja tsivilisatsiooni edusamme.
Thomas ei eita seda kõike. Kuid ta teeb olulise täienduse, öeldes, et ka muistse veetee äärsetel elanikel konnal oli, mida viikingitele jagada, et see protsess oli kahesuunaline. Veelgi enam, Thomase arvates oli just mööda jõeteid idast läände liikumisel võimas kultuuriline mõju Skandinaaviale, mitte vastupidi, nagu on Euroopas levinud narratiiv.
Enda arvamuse kinnituseks on Thomas ette võtnud retki muistsel veeteel. 2017. aastal läbis viikingite järeltulija matkasüstal teekonna “varjaagide juurest kreeklasteni”. Ja käesoleval aastal ─ tegi muistsel haavapuulootsikul (vene keeles botnik) jõeretke “varjaagide juurest pärslasteni”. Ekspeditsioon kestis peaaegu kaks kuud ─ 6. augustist 24. septembrini.
Teekond “Varjaagide juurest pärslasteni”, tuntud ka kui Volga või Volga-Balti kaubatee, on vanim kolmest suurest jõeteest, mis ühendasid Skandinaaviat varakeskajal kalifaadiga. Thomas Frank planeeris oma haabjaretke Vana-Laadogast Astrahani, mööda Volhovi jõe, üle Laadoga järve, mööda Sjassi, Tikhvinka, Sominka ja Chagoda jõge Volgale ja seda pidi Kaspia mere idarannikule.
“Esimesed sada kilomeetrit olid uskumatult rasked,” ütleb Thomas. “Liikudes ülesvoolu mööda Sjassi jõge tuli ületada kiviseid kärestikke, mõnikord kurguni jõkke minna ja vahel ka haabjat enda järel vedades ujuda.
Jõevool tegi rännumehe elu keeruliseks, püüdis teda jalust maha vedada ning võttis kogu ta jõu. Seiklus ei möödunud ka ilma traumadeta, põlve vigastamise järel pidi Thomas neli ööpäeva telgis veetma, et taastada oma tervist ja vaimu.
Molooga jõge mööda allavoolu sõites jõudis Thomas Rõbinski veehoidlasse. Tammidest ümber vedudeks vedas ta kaasas spetsiaalset kanuukäru. Põhilisteks takistuseks ei osutunud mitte üksnes hüdroelektrijaamad oma veehoidlatega, vaid kogu ülespaisutatud osa Volga jõest. See oli nii Volga jõest, millel sõitsid omal ajal viikingid! Gorodetsi linnas tervitati rändurit leiva ja soolaga, lõpuks sai ta tunda, milline on Volga külalislahkus.
Kuid oli veel vara lõõgastumiseks. Ees ootas Kama jõe suue, mis on tuntud oma raskete olude poolest. Ja eelaimdus osutuski tõeseks, rändurit võttis vastu tõeline torm tugeva tuule ja kõrgete lainetega. Tegelikult oleks siin, Volga-Bulgaarias, ka veematka juba lõpetada.
“Araabia allikatest teame, et viikingid ilmusid Volga-Bulgaaria iidse pealinna turgudele,” räägib Thomas. “Ja tundub, et see võikski olla reisi eesmärk! Tehtud! Kuid on ka teada, et skandinaavlased käisid ka nii Volga alamjooksul kui ka Kaspia mere vastaskaldal. Seega otsustasin jätkata.”
Nii surubki Thomas taas haabjamõla pihku. Vastutuul ja ülekaalukad lained sunnivad teda aga Muinas-Bulgaariasse tagasi pöörduma. Mida teha: oodata “mere” ääres paremat ilma või tellida auto transport koos haabjaga kahest veehoidlast mööda Volgogradini? Thomas valib viimase variandi. Põhjus on selge: nii nagu Gorodetsist allavoolu nii ka Volgogradist allavoolu voolab Volga oma looduslikus sängis.
Ja siin ta ongi, Volga alamjooks! Kuue päevaga läbib Thomas viimased 500 km ja lõpetab veematka Astrahanis. Siin ootab teda ees loeng ülikoolis, sõit väljakaevamistele ja vaevarikas haabja saatmine Taani: aasta pärast saab Kerzhenetsi jõe ühepuulootsikust suure näituse eksponaat Euroopas.
Teine osa. Paat
Paat, millega Thomas Frank mööda Volgat sõitis, pole sugugi ainult transpordivahend. See on teine (loomulikult Thomase enda järel) võtmetegelane.
Mis on botnik? See on haavatüvest õõnestatud ühepuupaat, millel on sarnase kujuga nii vöör kui ahter. Selle pikkus oli 4–5 meetrit, laius ─ 30–50 cm, külje kõrgus umbes pool meetrit ja kandevõime kuni pool tonni. Kerge, kuid vastupidav, talub tugevat voolu ja mõõdukaid laineid.
“Haab on ebatavaliselt kerge ja vastupidav, oma omadustelt sarnane tänapäevase süsinikkiuga tugevdatud plastiga”, arvab Thomas Frank.
Just sellistel haabjatel ületasid meie muistsed esivanemad jõgesid ja järvi, käisid kalal ja avastasid uusi maid.
Üllataval kombel on iidsete haabjate ehitamine säilinud Nižni Novgorodi oblasti Semjonovski rajoonis. Meister Mihhail Sergejevitsh Napõlov valmistab ühepuulootsikuid tänase päevani Aristovo külas. 2010. aastal sai haabjameistrist peategelane Juri Lvovitš Nemtsovi filmis “Tee endale botnik”. Nižni Novgorodi televisioonis sündinud teost on hinnatud filmiringkondades kõrgelt ja see on pälvinud mitmeid auhindu.
“Kas ma oleksin võinud ette kujutada, et kümme aastat pärast filmi ilmumist vaatab seda Taani ajaloolane Thomas Frank ja satub vaimustusse ideest teha haabjas ning läbida sellel muistne viikingite teekond” mõtiskleb Juri Lvovitš Nemtsov.
Ja ometi läks kõik just nii. Thomas Frank võttis Peterburi Taani Kultuuri Instituudi kaudu ühendust filmi autoritega ja tellis haabjameister Napõlovilt ühepuulootsiku. Taani ajaloolane ei kahelnud, et just sellistel veesõidukitel laskusid viikingid Laadogast Kaspia mere äärde ja sealt edasi moslemite Itta.
On tähelepanuväärne, arheoloogide poolt Taanis välja kaevatud ja 9. sajandisse dateeritud haavatüvevene näeb välja täpselt samasugune nagu tänased Kerzenetsi jõe botnikud! Selgub, et viikingid, aga ka muistsed russid, sõitsid jõgesid pidi ühepuulootsikutel, lohistades neid üle kärestike ja läbi metsade jõgede veelahkmetel.
“Arvan, et suutsin tõestada, et skandinaavlased kasutasid just selliseid ühepuulootsikuid, millega on suurepärane sõita nii Volgal kui ka tugeva vooluga väikestel jõgedel”, ütleb Thomas. “Paadiehitustehnoloogia laenasid viikingid muistse Venemaalt, mitte vastupidi. See tähendab, et meie rahvad mitte ainult ei katsunud omavahel jõudu, vaid suhtlesid ka rahumeelselt. Vahetasime tehnoloogiaid, kogemusi, folkloori. See vaatenurk muudab meie arusaama ajaloost! Minu meelest ei olnud selle liikumapanija mitte sõdimine, vaid koostoimimine, suhtlemine, kui soovite, sõprus! Seda ma püüan tõestada.”
Kolmas osa. Inimesed
Väärib tähelepanu, et Thomas Frank võtab oma reisid ette alati üksi. Need on talle ka oluliseks vaimseks kogemuseks, enda ja maailma tunnetamise kogemuseks. Võimaluseks ühineda maailma loomise saladustega.
Kuid ärge arvake, et Thomas pole seltskondlik. Kaugel sellest! Oma ekspeditsiooni peatuspaikades suhtles ta innukalt ja rõõmsalt kohalike elanikega, külastas muuseume, pühakodasid ja kohtus noortega.
“Kui olen üksinda veematkal, on kõik retseptorid teravad, maailmale avatud,” ütleb ta. “Kui rõõmustad, siis kogu südamest. Sama on ka kurvastamisega. Tundub, nagu toimiks kõik emotsioonid täiskäigul. See on väga erutav kogemus.”
Thomas peaaegu ei räägi vene keelt. Aga ta on avatud ja naeratav. Võimatu on mitte vastu naerata!
─ Tunnen venelastele sügavalt kaasa, ─ tunnistab ta. ─ Ja mulle meeldib leida asju, mis lähendavad meie rahvaid. Pole tähtis, mis keeles me räägime. Meid ühendab ühine ajalugu, maastikud ja jõed. Jõgesid, nagu ajalugu, ei saa tagasi pöörata. Aga sa tunned seda, võid sellega ühineda. Sellepärast ma siin olen.
Thomas peaaegu ei räägi vene keelt. Aga ta on avatud ja naeratav. Võimatu on mitte vastu naerata!
“Tunnen vene inimeste vastu sügava sümpaatiat”, tunnistab ta. “Ja mulle meeldib leida seda, mis meie rahvaid ühendab. Pole ju tähtis, mis keeles me räägime. Meid ühendab ühine ajalugu, maastikud ja jõed. Jõgesid, nagu ajalugu, ei saa tagasi pöörata. Aga jõge saab tunnetada, saab sellega ühineda. Sellepärast ma siin olen.
… Olles vaevalt “varjaagide juurest pärslasteni” ekspeditsiooni lõpetanud, haub Thomas juba uusi plaane. Järgmiseks tahab ta korraldada haabjal mereekspeditsiooni, tõestamaks, et viikingid kasutasid ühepuulootsikuid ka üle mere sõitmiseks. Soovime talle õnne. Ja seitse jalga kiilu alla!
Haabjas - Soomaa ühepuulootsik 