Toomas Šalda, Postimees, 16.aprill 2020
Viimasel ajal tuleb häid uudiseid harva. Üks siiski on: 19. märtsil allkirjastas kultuuriminister taotluse kanda ühepuulootsiku ehitamine ja kasutamine Soomaal UNESCO kiireloomulist kaitset vajava vaimse kultuuripärandi nimistusse. Kas nii ka läheb, otsustatakse Ühinenud Rahvaste Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsioonis alles järgmise aasta lõpus.
Ühepuulootsiku ajalugu ulatub kaugele nii ajaliselt kui geograafiliselt. Ühest tüvest veesõidukeid on tehtud paljudes maailma piirkondades alates kiviajast, aga praegu on Eesti kõige läänepoolsem paik, kus selline traditsioon elavalt säilinud. Saja aasta eest olid meil haabjad iga päev kasutuses Kasari alamjooksul, Matsalu lahe piirkonnas, Ahja jõe alamjooksul, Emajõe Suursoo piirkonnas ja mujalgi, mõne allika kohaselt isegi Harjumaa järvedel.
„Ilmselt on leviala olnud Eestis suur, me lihtsalt ei tea sellest. Haabjas oli tihti vaese mehe paat, see ei pruukinud kellelegi eriti silma jääda, sest püsis oma jõekäärus või järvesopis. Meister Jaan Rahumaa vastas 1980ndail küsimusele, milleks tänapäeval mehele haabjas – loomulikult salapüügiks. See võib olla üks põhjus, miks ka sajandeid tagasi haabjaid eriti ei demonstreeritud,” rääkis üks Pariisi läkitatud taotluse autoritest Priit-Kalev Parts. Tänapäeval saab Eestis haabjakultuuri pidada elavaks vaid Soomaal.
Mis on Soomaa haabjakultuur? Projekti „Haabjas UNESCO-sse” juht Aivar Ruukeli sõnul on see ühepuulootsikute igapäevane tarvitamine, nende ehitamine, kõik lood ja tavad, uskumused ja kombed, mis tarvitamise ja ehitamisega kaasas käivad.
„Kultuur on muidugi tugevalt teisenenud viimase saja aasta jooksul. Toona kuulus haabjas iga soomaalase ellu kui praktiline ja vajalik transpordivahend, täna on tegu hobivahendiga, aga samal ajal millegi sügavalt sümboolsega, mis on paigavaimu kehastaja ja identiteedi väljendus.”
Haabjabuum üheksakümnendatel
1983 aastal võttis haabjameister Mart Tolbergiga ühendust noor metsnik, hilisem poliitik Kaido Kama, kes omandas haabjaehituse oskused. 1986. aastal valmis Mark Soosaare film „Ühepuulootsik”, aastail 1995–1996 ehitas rühm Tartu üliõpilasi Priit-Kalev Partsi eestvedamisel ja meister Jaan Rahumaa juhendamisel neli lootsikut ning korraldas haabjaretke Pärnust Peipsile.
1996–2000 korraldas kodukohaaktivist Aivar Ruukel Eestimaa Looduse Fondi õhutusel ja toel Soomaa rahvuspargis Saarisool haabjaehituskursusi, mida juhendasid Jaan Rahumaa ja Jüri Lükk. Nende käigus valmis 18 haabjat ja õpetust sai 200 huvilist. Need on mõned väljavõtted tänaseni säilinud kohaliku haabjakultuuri püsimisloost.
„Üheksakümnendate teisel poolel tekkis lausa väike haabjabuum. Vanade meistrite surma järel kursuste traditsioon katkes, kuid nende oskused olid siiski järgmisele põlvkonnale edasi antud. Nüüd olen ise Rahvusliku Ehituse Seltsi egiidi all Loodi mõisas kursusi korraldanud ja ka Aivar on mitme haabja ehitust juhendanud,” kinnitas Parts traditsioonide jätkumist. „Viimase paarikümne aasta jooksul pole siiski juurde tulnud uusi tegijaid, kes oleks rohkem kui ühe haabja viitsinud valmis teha. Oskuste omandamiseks ainult ühest ikka ei piisa.”
Ruukeli sõnul ongi Pariisi lähetatud taotluse taga soov tagada järelkasv, et siinsete noorte meeste, aga miks mitte ka naiste seas tekiks haabjaehituse vastu elavam huvi. „Kui kahe aastakümne pärast on meil mõni noor ja hakkaja lootsikumeister, oleme eesmärgi täitnud.”
Vajab plastpaadist rohkem hoolt
Soomaal veematku korraldava turismiettevõtjana ütles Ruukel, et teoorias saaks kõik tänapäevased plastist alused sihtkaitsevööndis traditsiooniliste sõidukite vastu välja vahetada, aga vaevalt asi selleni jõuab. Praegu on tal klientidele kasutamiseks pakkuda viis ühepuulootsikut.
„Vahel harva küsitakse, kas haabjaga saaks suurvett imetlema minna. Ise pole ma seda võimalust kuigi aktiivselt pakkunud. Eeloleval suvel hakkame koostöös Riisa rantšoga haabjaretki korraldama.”
Partsi arvamuse kohaselt jäävad haabjad praktilisuse ja hinna poolest tulevikuski n-ö luksuskaubaks. „Haabjas on plastpaadist raskem. See ei kannata sama hästi mööda kruusateid kärutamist, vajab enne hooaega kordasättimist, ehitus- ja hoolduskulud on märkimisväärselt kopsakamad. Seetõttu ei viitsi retkekorraldajad tavaliselt nendega eriti jännata ning kliendid pole huvitatud haabja kasutamise eest juurde maksmisest.”
Parts loetles haabja kasutamise uusi võimalusi. „Üks perspektiiv on pakkuda sellega suvituslinnades lühemaid huvisõite, nagu tehakse Veneetsia gondlitega. Väärikat rakendust võiksid haabjad leida tseremooniatel – sünd, surm, pulmad, tuleteekonnad. Loodetavasti kasvab peale uus ettevõtlik haabjaehitajate põlvkond, kes nuputab haabjatele mõne sootuks uue rakenduse.
Saja aasta pärast on meil ilmselt raskusi naftapõhise toorainega, mis tähendab, et mõni haabja moderniseeritud versioon võib muutuda plastkanuuga konkureerivaks tarbeesemeks. Või leiab mõni haabjatehnoloogia aspekt rakendust mõne hoopis üllatava toote juures.”
UNESCO rahakraane ei ava
UNESCO kõlab uhkelt, aga miks ikkagi peaks Soomaa haabjakultuur kuuluma samasse nimekirja Kihnu kultuuriruumi, Seto leelo, Võru suitsusaunaga? Kas ajastul, mil ilma rahata ei tee eriti midagi, avaneksid uued võimalused?
„Võimalused jäävad samaks – raha peab ise taotlema ja sellega vaeva nägema. Võib loota, et rahastajate suhtumine siiski muutub ning haabjakultuuriga seotud taotlused muutuvad konkurentsivõimelisemaks. Mäletan, et kui üheksakümnendatel Kultuurkapitalilt toetust küsisin, oli suhtumine selline, et kultuur on ainult laul, tants ja kirjandus, aga haabjaehitust peeti majanduseks,” meenutas Parts.
Loota võib sedagi, et kasvab huvi haabjaga seotud koolituste vastu, ehk isegi rahvusvaheliselt. „Võib-olla tekib rohkem eratellijaid: soovitakse haabjat koju või suvilasse ise ehitada või tellida. Eesti muuseumid on oma haabjad juba saanud, võib-olla näitab huvi mõni välismuuseum.”
Ruukel möönis samuti, et rahakraane kultuuripärandi nimekirja kuulumine lahti ei keeraks, aga fondidesse taotluste kirjutamisel oleks see kaalukas lisaargument nii küsija kui ka rahastaja jaoks.
Haabjas - Soomaa ühepuulootsik 