Ajaleht Kaja jutustab 10. detsembri numbris 1934. aastal muuseas ka keeleteadlase Mihkel Veske ja ajakirjaniku Anton Jürgensteini jõeretkest ühepuulootsikul Vändrast Torisse. Väidetavalt kirjutas Veske sellel lootsikusõidul oma tunduima luuletuse “Ilus oled, isamaa”. Hiljem viisistas luuletuse Karl August Hermann ja laul on tuntuks saanud pealkirja all “Minge üles mägedele“.

“Mis Tori juba igivanast ajast kuulsaks on teinud, see on Tori põrgu, mis asub Pärnu jõe vasakus kaldas. Et põrgu suhu või väravasse pääseda, selleks peate võtma sillavahilt või kelleltki paadi või lootsiku ja sinna sõudma. Paadiks hüütakse siin laudadest tehtud sõidukit, kuna lootsik või vene on ühest puust tehtud, mis seest tühjaks õõnestatud. Seda riistapuud hüütakse ka hingepüüdjaks. Seda rohkem Vändra kandis.

Hingepüüdjaga sõitmine nõuab suuremat sõudmise oskust, sest ta on kitsas ja põhi ümmargune ning wõib iga suurema vääratuse juures kergesti ümber minna ja teilt hingegi võtta. Sellest ongi tolle sõiduki nimi tulnud.

Jalgsi põrgu väravasse ei saa minna, sest kõrge, veepinnast umbes 9 meetrit (5 sülda) üles tõusev kallas on järsk nagu sein ja kasvab otse jõepõhjast püstloodis üles ega jäta jalgsi kõndimiseks maad. Paadiga sõites satute aga otse põrgu väravasse, sest põrgu on peaaegu jõe veepinnaga tasa, nõnda et jõevesi otse loksub põrgu suus. Jõel sõites pakub see kõrge kallas ülal kasvavate puudega toredat vaatepilti, eriti kevadel ja suvel, kui puud on lehes ja lilled õies.

Kadunud Anton Jürgenstein jutustas, et dr. Mihkel Weske on kirjutanud meile kõigile tuntud laulu “Minge üles mägedele” Tori jõel hingepüüdjaga sõites. Veske oli ühel keeleuurimise reisil külastanud ka A. Jürgensteini isa talu Wändra-Piistal. Sealt lahkudes on A. Jürgenstein, kes oli kogu oma noorpõlve jõe ääres mööda saatnud, läinud teda hingepüüdjaga Torri küüditama. Teed olid tol ajal väga halvad ja vankriga liikumine vilets. Paadisõit pakkus kuival kasvanud Mihkel Veskele suurt naudingut

Nii nad on siis ühel ilusal kevadisel pühapäeval, kus puud juba lehis, lilled õitsemas ja linnud lõõritamas, sõitnudki hingepüüdjaga Pärnu jõge mööda pärivett alla Tori poole.

Dr. Veske saanud sellest sõidust ja ümbritseva looduse ilust nii vaimustatud, et võtnud paberi ja pliiatsi ning luuletanud hingepüüdjas istudes laulu: „Minge üles mägedele”. Inspiratsiooni selleks, võib olla, oli dr. Veske saanud juba ammu oma kasvukohas, kus loodus on muidu palju vahelduvam kui Vändra ja Tori lausik maastik. Kuid viimase tõuke luuletuse kirjutamiseks sai ta siiski sõidul Tori jõel. See näitab ka omakord, et Tori põrgut ei tule võtta koledana ja hirmutisena, vaid teda võib kõrvutada isegi Võrumaa Ahja jõe Taevaskojaga!