Soome etnograaf Ilmari Manninen (1894-1935) on kirjutanud 1929. aastal ülevaateteoses „Soome sugu rahvaste etnograafia“ ka eestlaste ühepuulootsikutest.
“Veesõidukitest kõige huvitavamad on hernekesta-kujulised ühest puust lootsikud (vene), nagu neid praegugi üldiselt tarvitatakse Kasari jõel Läänemaal ja Pärnu jõel (plt. 105). Üsna kadumisel on vened kolmandal jõel: Emajõkke voolaval Ahja jõel.
Vene õõnestatakse harilikult haavapuust. Et mitte külgi mõnest kohast liiga õhukeseks lüüa, tarvitasid Ahja jõe venemeistrid järgmist huvitavat teguviisi: löödi venepuule väljastpoolt sisse tollipikkused pulgakesed punasest kukerpuust. Augud pulgakeste jaoks asusid tihedas reas piki tervet venet, äärest ääreni. Iga rea vahet oli umbes üks jalg. Kui nüüd õõnestades pulga ots seest tuli nähtavale, ei võinud sellest kohast enam laastu võtta.
Et saadav vene võimalikult lai, tuleb õõnestada nii, et puu silindrikujulised hõlmad jäävad teineteisele võimalikult ligidale. Valmis õõnestatud venel on hõlmade vahel ainult umbes kämblalaius. Pärast vajutatakse küljed laiali. Selleks tõstetakse venepuu tellingitele ja tehakse mõlemale poolele sellepikkused tuleriidad alla. Puu sisse kallatakse vett ja pritsitakse seda väljaspoolt veega, et ta põlema ei läheks. Tule ja vee mõjul haub puu nõnda pehmeks, et teda võidi laiali ajada. Põrnu jõe lootsikutele on kaared köidetud; nii on olnud vanasti ajalugu ka Kasari jõel. Köitmise võimaldamiseks on sissepoole vastavatele kohtadele õõnestades jäetud kühmad, millest puuritakse auk läbi. Venega ei sõuta, vaid hoovatakse mõlaga või lükatakse sellega põhjast.
Haabjas - Soomaa ühepuulootsik 