
Aivar Ruukel. Soomaa infoleht “Jõhvikas” Nr. 59. Märts 2019.
Et kõik ausalt ära, pean alustama sellest, et suvel tuli paariks päevaks meile Saarisoosse külla soome-ugri liikumise aktivist Oliver Loode oma poja Lennartiga. Matkasime soos, sõime mustikaid, ujusime rabalaugastes, sõitsime ühepuulootsikuga jõel ja õhtul saunatades arutasime muude juttude seas ka seda, et haabjad on omased ka vepslastele, maridele, hantidele ja teistele hõimurahvastele. Mõtisklesime, kuidas võiks ühepuupaadikultuuri kestmisele kaasa aidata?
Nii sündis mõte kirjutada kultuuriministrile, ettepanekuga esitada Soomaa haabjaehitus UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja. Täiendavaks põhjenduseks ühepuupaatide olulisus paljude soome-ugri hõimurahvaste vaimses kultuuripärandis, mistõttu Soomaa tunnustamine UNESCO poolt aitaks kaasa haabjate ehitamise oskuste väärtustamisele ka Venemaal.
Õietolmuanalüüsiga on kindlaks tehtud, et kased, männid ja pajud ilmusid meile subarktilisel ajajärgul ca 10000 aasta eest. Haavapuu õietolm ei säilu ja tema osas ei ole tõendeid. Kliima oli toona tänasest külmem ja mets kidura kasvuga. Jämedamad puud, millest Soomaa jõekallaste elanikud esimesed ühepuupaadid ehitasid, tekkisid ca 6000 aasta eest. Sel ajal, atlantilisel kliimaperioodil, olid metsad lopsaka kasvuga ja temperatuur paar kraadi kõrgem tänasest.
Eesti Meremuuseumi teadur Vello Mäss kirjutab, et algsed ühepuupaadid, mis kivist õõnestalvadega valmistati, kujutasid endast tömpide otstega küna. Aja jooksul on tööriistad arenenud ja ühepuulootsiku ehitus täiustunud, kogemused ja oskused on põlvest põlve edasi antud ja ühepuulootsik on saanud oma tänase voolujoonelise ja kiirekäigulise kuju.
Saanud kultuuriministeeriumist positiivse vastuse kutsusime UNESCO-protsessi kaasa Rohelise Jõemaa koostöökogu, Soomaa rahvuspargi rollis oleva Keskkonnaameti, UNESCO Eesti Rahvusliku Komisjoni, Rahvakultuuri Keskuse ja teisi partnereid. Plaanime mitmeid õppepäevi, haabjasõite ja seminare. Täpsemalt saab infot veebilehelt haabjas.com .