Haabjad võtavad kuival maal ühemehepaadi kuju

Annika Poldre. Pärnu Postimees. 17. mai 2016

Haabjate meisterdamine Pärnu jõe kaldal jahtklubi juures toob igal nädalavahetusel kohale hulga uudistajaid. Paadiehituse kirvetöö lõpeb maiga.

“Hakkasime sööma minema, vaatasime, et siin toimub midagi huvitavat,” rääkis kuueaastase Teneli ja neljase Jarmo isa Targo Taggo Pärnu jahtklubi juures, kus nädalavahetusel tehakse usinalt puutööd: meisterdatakse ühepuupaate ehk haabjaid.

Lapsed kutsuti lähemale vaatama ja neile sai avastuseks höövel, mida kumbki polnud varem näinud ja millega nad nüüd said ise hööveldamist proovida. “Lapsed olid vaimustuses,” kinnitas isa. “Nüüd tahavad nad palki koju kaasa ja arvasid, et homme lasteaeda ei lähe, tulevad siia.”

Teneli meelest sai ta hööveldamise üsna selgeks. “Esimest korda nägi höövlit ja nüüd oskab seda juba käes hoida,” oli isa rahul ja lubas: “Kui ilma on, tuleme jälle. Lastele meeldib, et on midagi teistsugust kui kodus.”

Infopäevalt otse talgutööle

Aprillist saadik käib jahisadama juures suurte haavatüvede õõnestamine, saagimine ja hööveldamine. Valmib viis haabjat. Mai lõpuks peaksid tööd nii kaugele jõudma, et paadid saab viia kalurikülla painutamisele, mida asjatundjad nimetavad laotamiseks.

Ettevõtmine algas 10. aprillil infotunniga, kus teemaks oli haabjate meisterdamine. Teooriat kinnistati kohe esimesel talgupäeval tööd alustades.

“Ma tulin infotundi ja seal öeldi, et palun, liituge meeskonnaga,” kõneles Pärnu Tammsaare kooli direktor Riho Alliksoo, kes esialgu kavatses end harida vaid kuulates. “Aga kui pakuti, et hakka tööle, võtsin sellest kinni.”

Mees rääkis, et tööd on tehtud iga ilmaga. Aprillis, kui sadas ja oli külm, ei olnud see väga meeldiv, elektritööriistadega ei saanud midagi teha. Alliksooga samas meeskonnas on sepp, paadivanem on nende pundis – kuhu kuulub üks nainegi – Indrek Aija Pärnu muuseumist.

Iga meeskond teeb ühe paadi valmis. “Meie eesmärk on õppida haabja tegemist, tööriistade käsitsemist ja suhelda inimestega, kel sarnane huvi,” ütles üks eestvedajaid Sven Leit-Teetlaus MTÜ Pärnu Merenduskeskusest.

“Õpime ühe paaditüübi tegemise selgeks, nii et saaks aru, kuidas see käib,” rääkis Leit-Teetlaus soovist käsitööoskusi edasi anda, et praeguseni elus ühepuupaadi kultuur ei kaoks. “Ja et käsitöö kaudu arendada inimese mõtlemist, sest rannainimene peab natuke ärksam olema, tuul ja meri nõuavad vaimuärksust,” lisas ta.

Alliksoo lisas, et koolis rõhutatakse õpilastele käelise tegevuse tähtsust. “See töö on väike eeskuju. Hea on tuua koolis näide, et minagi käin midagi tegemas ja arvuti asemel saab ka käsitsitööga vaba aega sisustada,” lausus koolidirektor. “Kogemuse võrra olen rikkam, nüüd tahaks ühe haabja valmis saada,” arvas Alliksoo.

Villu Vahemets, kes teises paatkonnas, jutustas, et kuulis ettevõtmisest oma purjetajatest sõpradelt. “Nende ärgitusel tulin siia,” lausus Vahemets.

Mehel on kindel plaan, mille elluviimiseks on palk juba metsast välja vaadatud. “Tahan siit oskusteavet saada ja siis võib-olla omal käel mõne haabja valmis teha,” ei teinud Vahemets oma plaanist saladust.

Leit-Teetlaus toonitas, et eesmärk pole teha justkui liinitööd, vaid anda ühesuguste huvidega inimestele võimalus suhelda.

“Tore,” arvas Vahemets kogu ettevõtmise kohta. “Mina tulin ka seltskonna pärast, ega mul haabjas eluks hädavajalik ole, see siin on ajaveetmise vorm.” Eluaegsele puutöömehele olid paaditegemise tööriistad tuttavad, välja arvatud künakirves. Neid meisterdas ühe paatkonna liige Lõpe sepp lausa mitu just selle töö tarvis.

Et loksutada soikus elu

Ürituse üks algatajaid Indrek Aija meenutas algust, kuidas väike seltskond inimesi mõtiskles, et Eestis on puulaevade selts ja vanade laevade ehitaminegi taaselustatud mitmel pool, nagu Tartus, Muhus ja Haapsalus, aga Pärnus on elu sellest kandist justkui soikus.

“Mõtlesime, et võtame ette ühepuupaadi, mis on üks vanemaid paaditüüpe. Kuna paadimeistrid Aivar Ruukel ja Jaan Keerdo on selle asjatundjad, leidsime, et avaliku haabjate talgute kaudu, kus nemad juhendajaks, toome kokku huvilised ja laiendame nende ringi,” rääkis Aija.

Ruukeli sõnutsi on ühepuuhaabja ehitamine katkematult elus püsinud paadiehitamisviis, mida temale õpetasid vanad mehed Soomaal.

Kuna selle töö oskused on teada, otsustati kasutada ka mootorsaagi ja elektrihöövlit.

Unistused on suured

Haabja tegemisega plaanid ei piirdu. “Unistused on suured, plaanime seltsielu ümber Pärnu merekeskuse,” sõnas Leit-Teetlaus. Haabjatele lubas ta jätkuprojekti. Ja kui arhiividest peaks ilmuma mõni kohalik paaditüüp, siis see pakub tegijaile samuti suurt huvi.

“Meil on plaanis testida ka haabja merekindlust,” avaldas Aija. Teada on, et suure haabjaga on käidud mandrilt Kihnus.

Kõige tähtsama eesmärgina nimetas Leit-Teetlaus aga soovi tuua linnainimesed kodudest ja telerite eest välja ühistegevusse, mis seotud paatide ja liiklusega jõel ja lahel. “Otsime sugulashingi,” lausus ta.

Kuidas valmib haabjas

Haabjas ehk vene tahutakse välja ühest puutüvest, kasutades tavaliselt jämedat haava- või pärnapuud, viimasena nimetatu puhul on paadi nimi pärnjas. Tegu on ühe vanema paaditüübiga, mis on levinud peamiselt soome-ugri rahvaste juures. Eestis on haabjaehituse kultuur säilinud üleujutuste poolest tuntud Soomaal.

Andmed: Vikipeedia

Tehnilised andmed ja ehitus

Haabjaehitus algab sobiva puu valimisest, parimateks pidas vanarahvas pärna ja haaba, viimasest on tulnud ühepuupaadi nimigi. Puu pidi olema pikk ja oksakohtadeta, läbinisti mädanikuta, selle langetamiseks sobivaimaks ajaks loeti talve.

Väliskuju raiuti sigarikujuliseks ja vaadati, et kõik oksakohad väljaraiutavasse keskosasse jääksid. Keskosa õõnestamiseks kasutati vanasti spetsiaalset künakujulist puusepakirvest.

Et nii küljed kui põhi sobiva paksusega saaksid, kasutasid ehitusmeistrid seina paksuse määramiseks kas koputamist või augupuurimist. Kui ühtlase paksusega kere valmis, täideti kuusepunniga augudki.

Järgmisena painutati niisutatud haabja küljed lõkke ja kuuma vee abil laiemaks – seda tööd tunti laotamisena. Kõige viimasena paigutati toestavad kaared ja viimistleti haabjas.

Andmed: Eesti vanalaevade ühing