Misjonär, kes levitab haabjausku

Tiia Linnard. Põhjarannik. 10 august 2010.

JAAN KEERDO LAEVASTIK: Laulupeolatseke Rommi, Lendav Hollandlane ehk Töötav Juku-Kalle jt.

“Ütle, kuidas joonistada Mona Lisat? Valemit selleks ju pole. Nii on ka haabjatega – kõik nad tehakse ühe sniti järgi, kuid igaüks on ise nägu,” tõdeb kolmandat suve Narva
kindluse müüride vahel ühepuupaate meisterdanud Jaan Keerdo oma laevastikku tutvustades.

See on kõrgemalt poolt ette määratud, kellega sa oma elulooraamatu lehekülgedel kokku saad,” peab Keerdo kunagist kohtumist vanade haabjameistritega oma elus iseenesestmõistetavaks. Sealt sai alguse Keerdo haabjausk, mida ta misjonäri kombel
üle Eesti levitab – ehitades neid vaatajate silme all kõikvõimalikel suveüritustel ning rännates mööda jõgesid, püstkoda ja kamp kamraade lastiks peal.

“Üheshingamise” tuli

Haabjate ehk venede ehk lootsikute ehitamine on töö, mida Keerdo usub ennast tegevat surmani. “Ega haabjat tehta tegemise pärast, vaid ikka selleks, et temaga sõitma
minna,” muigab ta, kinnitades, et retked ehedas looduses on need, mis energiaga laevad ning õige võnke kätte annavad. “Sa hakkad elusse hoopis teistmoodi suhtuma – nii oma esivanemate tegemistesse, nii oma töösse, suhetesse lähedastega,” tekivad Keerdo sõnul uued väärtushinnangud, mis on võimelised panema oma elus ümberkorraldusi tegema ka eluaeg vaid mammonat kummardanud ärimehe.

Keerdo laevastik osales “Üheshingamise” nime kandnud laulupeo tule toomisel ning see retk läks haabjameistrile eriti hinge. “Ma sain sellise vaimse puraka, et pisarad tulid
silma. See polnud mingisugune pakasuhha, vaid me hoidsime seda väikest tuld väikeses laternas kõik need kaheksa päeva tõepoolest nii, et ta kordagi ei kustunud,” tõdeb ta. Laternakandjaks oli paar nädalat enne laulupidu vette saanud haabjas, mis ristiti Laulupeolatsekeseks Rommiks. Nimi tuleb haabja juurde ise, kinnitab Keerdo, kelle sõnul ei kanna mõtteponnistused mingit vilja. “Sa võidki jääda mõtlema… Nimi tuleb aga hoopis siis, kui midagi juhtub.”

Töötav Juku-Kalle

Nii juhtus lisaks laulupeole see, et tuttaval metsnikul sündis tütar, kellele pandi Keerdo mäletamist mööda nimeks Rommi. Lumevalli-nimeline haabjas sai oma nime aga selle järgi, et metsa puu järele minnes sõitis Keerdo autoga valli kinni. “Üheshingamine” andis Lumevallile aga veel teisegi nime. “Paadis oli neli muusikut, kes haabjat järjekordsest kopratammist üle vedides vandusid, et tassi teist nagu tiibklaverit,” muigab Keerdo. Lumevall ehk Tiibklaver pole laevastikus ainuke kahe nimega paat. Pärast sõnameister Juku-Kalle Raidi osalusel toimunud paadimatka sai Lendav Hollandlane nimeks ka Töötav Juku-Kalle. “Paati ei saa sõnadega liigutada,” muigab Keerdo. “Nii et suuga töö tegemisest ei tulnud tal seal midagi välja, pidi oma väikesed valged käed külge panema.”

Kas tahad tulla?

Narvas haabjaks saanud haab on pärit Põlvamaa metsast. “Ida-Virust annab seda õiget puud otsida,” nendib Keerdo, kelle sõnul on sõjategevus teinud siin kandis puhta vuugi. “Sobiva suurusega haab on 80-100 aastat vana, kuid siin on sellised puud metalli täis.” Lootsiku tegemiseks sobib ka pärn, mida puutöömeistri sõnul lõika nagu juustu. “Kuid pärn ei saavuta meie kliimas vajalikku läbimõõtu, ja kui kasvabki suureks, on ta enamasti seest õõnes,” tõdeb Keerdo, kelle sõnul sobib ühepuupaadi tegemiseks ka haava sugulane pappel. “Siberis kasutatakse seedermändi ning Guatemalas nägin ma, kuidas lootsikut tehti meetrise läbimõõduga avokaadopuust.”

Keerdo on haabjategemist uurinud ka Vepsamaa meistrite käest. “See ei käi nii, et ütle
nüüd, mis mõõdus ta peab olema siit siiamaani ja kui paks peab ta siinkohal olema,” selgitab ta. “See toimub jutuajamise käigus, mille jooksul juuakse ära kaks Vana Tallinna ning arutatakse ka maailmaasju,” muheleb Keerdo.

Haabjategu algab sobiva puu leidmisest, kuid puult tuleb ka nõusolek saada, kinnitab
Keerdo tõsimeeli. “Ma lähen puu juurde ja küsin: “Kas sa tahad minuga kaasa tulla ja
haabjaks saada?” Vastus saab olla vaid “ei” või “jaa”. Kui puu ütleb “ei”, panen pillid kotti ja kõnnin edasi. Tõsijutt! Nii see käib!” Puud on Keerdo sõnul nagu enamik inimesigi paremakäelised. “Väike osa on aga vasakukäelised, keda pole mõtet torkida, sest haabjat neist ei saa – lõhe tuleb sisse.”

Lootsik purgis

Mullu suvel läks Keerdo ühe haabja laotamisega Narvas alt. “See on nagu autoeksamil teed kolm väikest viga ning põrudki läbi,” märgib ta. Haabjateol lõppesid väikesed vead sellega, et paat läks parraste koolutamise ehk laotamise ajal lõhki mis lõhki. “Nüüd on ta purgis,” muigab Keerdo. Haabjas on purgis? “Purgis jah. Me põletasime ta ära ning panime tuha purki seisab teine seal Põhjaõue vanaaegse apteegi riiulil.”

Haabja laotamine käib lõkke ja kuuma vee abil. Enne seda on künakirvega sisse õõnestatud prao suuruseks vaid paarkümmend sentimeetrit. “See on nagu hernekauna avamine,” toob Keerdo võrdluseks. Esimest korda haabjategu näinud inimestel on meistrile alati kaks küsimust – kas haabjas läheb ümber ja kas ta läheb põhja?

“Vastan – ei lähe põhja, sest see pole puust asja puhul võimalik. Ning üle nipli ei käi ta ka mitte mingil juhul. Kui just kolmekesi ühe serva peal istuda ja kangutama hakata, siis vahest paar pange vett saab sisse. Aga muidu… Autoga tuleb ju ka kurja vaeva näha, et ta katuse peale saad. Selleks on vaja Sillamäe sirget, 90kraadist kurvi ning hoogu nii 150 kilomeetrit tunnis.”

Haabjategu saab Narva kindluses punkti Põhjaõue suvehooaja lõpuüritusega “Suvi purki!”. “Väga maitsev üritus – soovitan kõigile. Siis pakutakse Põhjaõuel selliseid omatehtud hõrgutisi, mida poest osta pole võimalik.”

HAABJAS – ÜHEST PUUST LOOTSIK

• Soome-ugri haabjas on maailma üks vanemaid laevatüüpe
  ning moodsa laudpaadi esiisa.
• Haabjas ehk ühepuupaat oli kalastusaluse ning transpordivahendina
  kasutusel juba kiviajal.
• Tõenäoliselt kasutasid haabjaid meie esiisad juba siis, kui
  nad idast Eesti alade poole teel olid. Ühepuulootsik oli pikk
  ning kitsas ühes tükis ehitatud alus. Selle juhtimiseks
  kasutas kalamees mõla. Hästi ehitatud haabjad olid kerged
  ning neid võis inimjõul üle veekogudevaheliste looduslike
  takistuste toimetada.
• Eestis on haabjaehitamise traditsioonid säilinud suurte üleujutuste
  poolest tuntud aladel, nagu Kasari jõe suudmealal –
  Matsalu lahe piirkonnas, Ahja jõe alamjooksul Võnnu kihelkonnas,
  Pärnu jõe lisajõgede alamjooksul – Soomaal.
• Eesti on haabja levikuala läänepoolseim serv.
• Haabjaehitus algab sobiva puu valimisest – kõige paremateks
  pidas vanarahvas pärna ja haavapuud, viimasest on tulnud
  ühepuupaadi nimigi.
• Puu pidi olema pikk ning oksakohtadeta, läbinisti mädanikuta,
  selle langetamiseks peeti sobivamaks ajaks talve.
• Väliskuju raiuti sigarikujuliseks ning vaadati hoolikalt, et kõik
  oksakohad väljaraiutavasse keskosasse jääksid.
• Keskosa õõnestamiseks kasutati vanasti spetsiaalset
  künakujulist puusepakirvest. Et nii küljed kui põhi lõppfaasis
  sobiva paksusega saaksid, kasutasid ehitusmeistrid seina
  paksuse määramiseks koputamise või augupuurimise
  meetodit.
• Kui ühtlase paksusega kere valmis oli, täideti kuusepunniga
  ka augud. Järgmisena painutati eelnevalt niisutatud haabja
  küljed lõkke ning kuuma vee abil laiemaks – seda tööd tunti
  laotamise nime all.
• Soomaal käidi haabjaga kevadiste ja sügiseste üleujutuste
  ajal poes, koolis ja isegi õue pealt riidast puid toomas.
  Sellesama kõige ürgsema veesõiduki põhjas viidi surnuid
  viimsele teekonnale.
  Allikas: soomaa.com