Vello Mäss. 1996. Peatükk raamatust “Muistsed laevad, iidsed paadid”.

Võrreldes mereranniku kaljudele jäädvustatud paadikujutisi nendega, mida võib näha sisemaal, Äänisjärve kallastel näiteks, märkame et vaatamata põdrapeale ei ole need veesõidukid üksteisega sugugi sarnased. Kui merepaadid on eranditult massiivsed ja kõrge pardaga, siis järvepaadid, otse vastupidi, on haprad ja madalad, osa neist miskipärast lausa rõhutatult kõvera kiilujoonega. Millest selline erinevus? Vahemaa Valge mere äärselt Zalavruga asulakohalt Äänisjärve idakaldale ei ületa linnulennult 300 kilomeetritki. Miks aga on neil, täiesti erinevail veesõidukeil, ühise tunnusena vööris see kummaline põdrapea, ja seda läbi kogu Euraasia mandri, Norrast kuni Amuuri alamjooksuni?

Ei tea! Ilmselt on selle kui sümboli nii globaalsel esinemisel meile veel tundmatud põnevad tagamaad. Norra uurijate arvates oli taoline vöörikaunistus omane paatidele vanusega 4700 aastat ja enam. Kaljujoonistelt tuttava kaunistuse enese olemus oli ebaselge senikaua, kuni Lehtojärvilt Rovaniemis leiti midagi, mis petroglüüfid uurijaile kohe tuttav ette tuli. Tegemist oli puidust põdrapeaga, mis radiosüsinikumeetodil aastaisse umbes 5800 e.Kr., ehk keskmisse kiviaega dateeriti. Suure tõenãosusega oli tegemist just paadi vöörikujuga. 

Kagu-Soome kaljudelt on meie põhjanaabrid alles üsna hilisminevikus avastanud inimeste, põtrade ja põdrapealiste paatide kujutisi rohkem kui viiekümnes paigas. Maalitud on need sageli püstloodis vette langevate kaljude järskudele nõlvadele punase värvimulla, rasva, vee ning võimalik, et ka vere seguga. Värvimulda kooshoidvad sideained on loomulikult juba ammugi hävinud, kuid maalinguid kattev ränioksiid pakub värvile ilmastiku eest kindlat kaitset. Et nooremal kiviajal oli klima tänapäevasest tunduvalt soojem ning seetõttu kogu maailmaookeani veepinna tase koos Litoriinamere staadiumis oleva Läänemerega praegusest oluliselt kõrgem, asuvad Soome vanemad kaljujoonised tänapäevasest järvepinnast ligikaudu 12 meetri kõrgusel. Asjaolu, et joonised asuvad püstloodis kaljuseinal, lubab arvata, et tehtud on need jääl seistes või paadis olles. Ilmselt nii seda kui teist. Jahistseenid võivad vabalt kuuluda talvisesse aega. Mehitatud paatide kujutised aga maaliti ilmselt ujuvalt aluselt. Kõik pildid ei asu samal tasapinnal. Vastavalt veepinna alanemisele kliima üldise jahenemise ja maakerke tõttu muutub kaljutaide kõrgus- Mida hilisemal ajal on pildid tehtud, seda lähemal asuvad nad tänapäevasele veepinnale. Nii ongi Soome kaljumaalinguid geoloogilise dateeringu NICTNa põhjal hinnatud kuuluvaks ajavahemikku alates aastast 3500 e.Kr. kuni 1. sajandini (p.Kr.). 

Neid tuhandete aastate vanuseid kunstiteoseid on kaljude sammaldunud pinnal väga raske silmata. Kaua ei teatud üldse nende arvukast olemasolust. Alles hilisminevikus on asutud kaljujooniseid teadlikult otsima, paberile kopeerima, uurima ja kujutatut lahti mõtestama. 

Eesti aladelt ei ole senini leitud veel ühtki kaljupilti. Üheks põhjuseks võib olla asjaolu, et nende teadliku otsimisega ei ole keegi aktiivselt tegelnud. Ka puuduvad meie aladel taoliste kujutiste jäädvustamiseks sobivad, liustikujää poolt lihvitud suured kaljupinnad, seesugused, nagu neid leidub külluses teisel pool Soome lahte ja mõningatel meresaartel Eesti ia Soome ranniku vahel. Juhul, kui meie aladel on kunagi midagi paekividele ka maalitud, ei säili see kivi murenemise tõttu kuigi kaua. Aga võib olla saab kaljutaide puudumist seletada hoopis erinevustega meie alal elanud inimeste ja nende põhjapoolsete naabrite ideemaailmas. Kes teab? Vähemalt ühe niisuguse võimaluse pakub välja arheoloog Hille Jaanusson. 

Kuidas seletada aga erinevusi paatide kujutamisel? Meenutagem, et kaljutaide õitseajaks nooremal kiviajal oli Läänemeri läbi teinud mitu arenguetappi. Keskmise kiviaja alguse Joldiamerest oli ligikaudu tuhandeks aastaks saanud Antsülusjärv, ning sellest omakorda Litoriinameri. Soojas ja niiskes kliimas oli metsade areng saavutanud maksimumi. Looduses valitsesid tammesegametsad. Ent noorema kiviaja inimese toidulauast kattis endiselt nelja viiendiku ulatuses meri, jõgi ja järv, ühe viiendiku ulatuses aga mets. Paat ei olnud oma tähtsust kaotanud. Ilmselt ofi midagi teisiti aga nende ehituses. 

Need erinevused pidid olema täiesti põhimõttelist laadi. Et looduslikud tingimused mere kaldal ja metsade keskel asuvatel järvedel olid loomulikult täiesti erinevad, vajati seal ka isesuguseid veesõidukeid. Sisevete paatidel ei olnud aluse merekindlus enam nii oluline. Tähtsam oli hoopis selle valmistamiseks vajaliku materjali olemasolu. Muistseil järveelanikel ei olnud hülgenahka kusagilt võtta. See-eest olid olemas suured puud. Neist tehtigi esimesed algelised paadid. Puutüvi tükeldati parajateks juppideks ning tahuti ja õõnestati siis mõni eriti sobiv tüveosa seest tühjaks. Kivist õõnestalvad lubasid pehmematest puuliikidest valmistada just jõgedel, väiksematel järvedel ja varjulistes merelahtedes kasutatavaid primitiivseid veesõidukeid. Lihtsamat sorti ühepuupaat kujutas enesest tömpide otstega õõnsat küna, mille laius nii otstest kui keskelt oli ligilähedaselt ühesugune. Taolist paati kutsutakse enamasti ruheks. 

Hea paat kindlustas edu kalapüügil. Kui mesoliitikumi asula kultuurkihis esines peamiselt vaid suurte kalade luid, siis neoliitikumi asulaist on leitud juba hulgaliselt ka väiksemate kalade jäänuseid. See viitab püügivahendite täiustumisele. Paremaks olid muutunud võrgud ning kasutusele võetud vitsmõrrad, Leiumaterjali hulgas esineb palju luust õngekonkse. 

Nooremal kiviajal, neoliitikumis (5000 – 3500 aastat tagasi), jäi Eesti mandriosa inimesele tinglikult “kitsaks”. Võimalik, et tunda andis jahisaagi nappus. Inimene oli merega juba sel määral kokku kasvanud, et rännatigi üle sinava vee silmapiiri taha, sinna, kus kõikide märkide järgi otsustades pidi olema jälle kuiva maad. Noorema kiviaja leidude poolest on läänesaared kogu Eesti aladest ühed rikkamad. 

Eesti alade elanikkond kasvas juba hilismesoliitikumis, veelgi enam nooremal kiviajal mitte ainult loomuliku iibe varal. Soome-ugri hõime lisandus siia ida poolt, Karjala aladelt, suure tõenãosusega ka kusagilt lõuna ja kagu poolt. Nad tõid meile kaasa savipottide valmistamise oskuse koos nende kaunistamise omapärase maneeriga. Tänapäeval kutsume taoliselt kaunistatud savinõusid kammkeraamikaks. 

Kas ei toonud nad sealt, Uurali kaugest ühiskodust endaga kaasa ka sihvakate, teravaotsaliste ning kuumuse abil laialipainutatud külgedega ühepuupaatide valmistamise oskust? Taoliste jõe- ja järvepaatide ehitamise traditsioon on ühine vaga suurele territooriumile läbi kogu metsavööndi Vaikse ookeani rannikust kuni Läänemereni välja. 

Ilmselt olid sisevete ääres elavad inimesed juba ammu täheldanud, et pehmest puidust väljatahutud paadi keret on tule ääres kuumutades võimalik pehmitada ning selle külgi laiali koolutades aluse laiust oluliselt suurendada. Sel kombel toimides suurenes paadi kandevõime ning ühtlasi ka stabiilsus. Veel hiljem õpiti paadi ninaosa täiendama sinna kinnitatud lisatükiga, et muuta aluse vöör kõrgemaks, tugevamaks ning seetõttu ka paremini lainet kannatavaks. Reeglina tehti taolise paadi parras ruhe küljest õhemana, et seda hõlpsam painutada ja vormida oleks. Sobivaimaks paadiehitusmaterjaliks on pehmuse tõttu osutunud haavapuit, mille järgi Eesti aladel on taolist tüüpi paati kutsutud haabjaks.

Omavahel erinevad ruhe ja haabjas ka paadi kere ristlõike kuju poolest. Kui ruhe põhi ning vastavalt ka ristlõige on täiesti ümmargune nagu puutüvelgi, millest paat valmistatud, siis haabja ristlõige on elliptiline. Paadi parraste väljakoolutamine on muutnud aluse põhja lamedamaks kui ruhel. Koolutamine on jätnud haabja kerele ka jäljed, mis sajanditevanuste paadijäänuste avastamisel aitavad eksimatult määrata, kas tegemist on ruhe või haabjaga. Ehkki haabja välisparras on samasugune kui ruhelgi, võib ta sisemisel küljel näha laialikoolutamisest tingitud suuremaid või väiksemaid iseloomulikke pikilõhesid. 

Haabja vāljakoolutatud pardad vajasid toestamist, et fikseerida ja säilitada paadi kuju. Sel eesmärgil varustati haabjas kaartega, mis pandi sisse alles pärast paadi kere vormimist. Kaarte oma kohale kinnitamiseks kasutati mitut moodust. Nii võis neid otstest paadi parraste külge kinnitada puunagadega. Sel juhul olid haabja põhjaossa juba eelnevalt sisse töödeldud erilised pesad, kuhu kaare keskosa toetus. Mõnel juhul jäeti paati seest tühjaks õõnestades selle põhja ning parraste külge erilised “kõrvad”, kuhu siis kaar nii keskelt kui ka otstest peene kuusejuure abil köideti.

Vastavalt valmistamise iseärasustele on laevaarheoloogid paksemate ja jäikade parrastega ruhe tüüpi ühepuupaati nimetanud “kõvaks”, ning väljakoolutatud õhukeste parrastega haabjat “pehmeks” veesõidukiks (ingl. k. hard ja soft).

Võrdluseks mereranniku kaljutaidega vaatame nüüd Äänisjärve ja Soome järvedeala elanike tehtud paadikujutisi. Näeme, et nende alused on hoopis teist laadi, madala parda ja ümaramate vormidega. Neil puuduvad teravad nurgad, järelikult ei olnud neil ka ritvadest raami, millele nahkkatet pingutada. Loomulikult ei vajagi järvepaat kõrget parrast. See oli eelkõige töövahend kalurile, kes oma võrgud vastu õhtut vaikses vees sisse laskis ning varahommikul vālja võttis. Jahi osatähtsus oli kalapüügist väiksem ning küttimise tulemusena saadud nahad kulusid ära rõivaste valmistamiseks. Paadid tuli teha puidust. Jäänukina tõelisest nahkpaadist jäi ka puitpaadi vööri kaunistama sümboolne põdrapea.

Ei saa olla päris kindel, kas Äänisjärve neoliitiline ühepuupaat oli “kõva” ruhe või “pehme” haabjas. Arvatavasti kasutati vastavalt käepärast olevale paadiehitusmaterjalile nii üht kui teist alust IImselt oli ka õpitud kitsale ning vãga ebastabiilsele ruhele juurde sobitama paadi välisküljele kinnitatud ujukeid stabilisaatoritena vối kaht ruhte omavahel katamaraanina kokku köitma nii nagu seda on tehtud Petserimaa ja Loode-Venemaa järvedel kuni käesoleva sajandi keskpaigani. 

Tänapäeval puuduvad andmed, kui kaugele minevikku ulatub haabja valmistamise traditsioon. Ilmselt üsna kaugele just seal, kus kasvasid taolise paadi valmistamiseks sobivad pehmed puuliigid. 

Kas on taoliseks oletuseks ka mingit alust? On küll. Järvepaatide kujutisi vaadeldes torkab silma, et osa neist on madalad ning täiesti sirge joonega. Need on suure tõenäosusega “kõvad” ruhetaolised paadid. Osa ujuvvahendeist on kujutatud aga märgatavalt kumeratena.  Miks see nii on? Võime arvestada, et kiviaegne kunstnik, kui me teda üldse nii võime nimetada, oli realist, kes kujutas asju nii, nagu ta neid nägi. Ta võis küll rõhutada seda, mis talle oluline tundus, kuid lausfantaseerimises paadi joonistamisel ei saa teda vist küll süüdistada. Miks kujutas ta paadi siis allapoole kumerana? Vastus sellele nähtusele on üllatavalt lihtne. Paadid lihtsalt tehti nii! Miks siis? Mis põhjusel, küsime nüüd? 

Seletus sellele fenomenile leidub Eesti Rahva Muuseumi arhiivis, kus säilitatakse informatsiooni meie alade vanema paadiehituse kohta. Lugesin sealt, kuidas Halliste jõel kuni käesoleva sajandi viiekümnendate aastateni haabjaid valmistati. Seestpoolt õõnestatud pakk toetati otste alla pandud pukkidele täideti vee ja kividega ning tulevasele paadile tehti tuli alla. Kuumuse toimel hakkas õõnes pakk peagi pehmemaks muutuma ning vajus vee ja kivide survel allapoole looka. Selle juures paindusid küna küljed keskelt laiali ning ta omandas paadile iseloomuliku kuju. Siis tahuti aluse vööri- ja ahtriosa saledamaks ning oligi valmis üsna voolujooneline, kuid küllaltki ebastabiilne veesõiduk. Ei ole mingit kahtlust, et see tehnoloogia ulatub välja aegadesse, mil üldse “pehmeid” ühepuupaate valmistama hakati. Just paadi koolutamise oluline protsess oli muistsel kunstnikul silme ees, kui ta seda alust ora pildil kujutama asus. Taoliselt koolutatud paadil oli aga üks oluline puudus. Allapoole kumera põhjaga alus on vee peal ülimalt ebastabiilne. Selle puuduse eest on muistsed paadiehitajad ja kalamehed arvukate inimohvrite nãol tõenäoliselt ränka lõivu pidanud maksma. Haabja stabiilsust õnnestus oluliselt parandada alles metallist tööriistade ilmudes, mil puutüve hakati seest tühjaks õnestama suhteliselt kitsa prao kaudu. Sel juhul võis paadi pardaid kuumuse abil laiali painutades muuta aluse vajalikul määral ruumikaks, ilma selle sirget kiilujoont moonutamata. Tulemuseks oli üsna sihvakas ja saleda joonega jõepaat, milliseid Kasari jõe alamjooksul ja Matsalu roostikes näiteks 1920. aastail veel 300 – 400 ringi liikus. Ka Emajõe vesikonnas Ahja jõel nähti viimaseid haabjaid 1920. aastal. 

Kõike kaljudel kujutatut ei tuleks siiski võtta sellisena, nagu meie seda oma silmadega nãeme. Nii näiteks võib mõnes järvepaadis näha mitutkümmend inimkuju. Sellest ei peaks järeldusi tegema kiviaegse järvepaadi kandevõime kohta. Me ei tea ju tegelikult nende kaljupiltide tegemise tagamaid. Me ei tea ju isegi ligilähedaselt, mis ajendas inimesi aastatuhandete jooksul maalima või kaljudesse täksima looma- või paadikujutisi, jahistseene, luiki, kalu ning meile üsnagi raskesti lahtimõtestatavaid, ka täiesti arusaamatuid märke. Kas kujutas kiviaegne kunstnik inspireerituna edukast vaalajahist kaljule stseeni juba toimunud sündmusest või oli tegemist soovunelmaga, maagiaga jahiônne tagamiseks? See küsimus jääb ilmselt alatiseks vastuseta. Me ei tea ka seda, kas paat koos selles istuvate arvukate sõitjatega kujutab mingit konkreetset retke, teise laagrikohta näiteks? Võib-olla on paati mõtteliselt kokku kogutud kõik oma sugukonna kalurid ja kütid? Ehk on seal juba parematele jahimaadele siirdunud suguharukaaslased? Kes teab? Käesolevas kontekstis ei olegi see nii oluline. Tähtis on, et me näeme vägagi tõetruid pilte nende inimeste veeliiklusvahendeist. Kui Thomas Frederiksen ei oleks stseene gröönimaalaste elust jäädvustanud paberile akvarellvärvide abil, vaid püüdnud maalida või täksida neid kaljudele, ei suudakski me ilmselt vahet teha nüüdis- ja kiviaegse kunstniku loomingu vahel. 

Hilisneoliitikumis saabus Eesti aladele lõuna poolt hõime, kes tõid endaga kaasa sõjakirvekultuuri ja erilise mustriga kaunistatud savinõud, nn. nöörkeraamika. Kuigi tulnukad tegelesid juba mõningal määral karjakasvatuse ning algelise maaviljelusega, oli nende toidusedelis siski arvestataval kohal kala ning hülgeliha. Läänemere kagualade sõjakirvekultuuri uurijad on täheldanud ka uute asukate intensiivset tegelemist hülgepüügiga. Üllatavalt kiiresti asusid värsked tulnukad läänesaartel ning jõudsid veelgi kaugemale, meie naaberaladele teisel pool Soome lahte. Sealgi etendas kala- ja hülgepüük nende elus endiselt olulist osa. Aegade jooksul sulasid endaga maaviljeluse kaasa toonud tulnukad soomeugrilastega ühte, kuid tulemus oli lausa hämmastav. Arvatavalt väiksemaarvuline põlisrahvas omandas sõjakirvekultuuri kandva rahva europiidsemad näojooned, kuid säilitas mingi ime läbi oma keele. Sellegi rahva peamiseks elukeskkonnaks jäi rannik ja just paat oli see vahend, mis aitas toidulauda katta, et ellu jääda.