“UNESCO kultuuripärandi hulka valitud haabjategu seisab vaid viie Eesti mehe õlgadel”, kirjutab Madis Jürgen ajalehes “Eesti Ekspress” 14. detsembril 2021.

14. detsembril 2021 tuli Pariisist rõõmusõnum: haabjas on arvatud UNESCO vaimse kultuuripärandi nimistusse. Tutvustame Aasa, Tiibklaveri ja Lehmamao omanikke, kes on maailmas ainsad austusväärse tiitliga pärjatud lootsikute meistrid.

PEAAEGU KADUNUD KUNST: „Mina olin esimene hull, kes hakkas vanade lootsikumeistritega asju ajama,” meenutab Kaido Kama. Õnneks oli temasuguseid hulle veel. Joonistused Foto: Annika Haas

Eestit esindasid seal nimistus seni Kihnu kultuuriruum, Eesti laulu- ja tantsupeotraditsioon, Seto leelo ja Võrumaa suitsusaun. Nüüd siis ka Soomaa haabjas. Eesti kohalikus vaimse kultuuripärandi nimekirjas on
haabjas juba viis aastat. Üleilmsesse nimekirja pääsemiseks tegi taotluse kultuuriminister Tõnis Lukas
märtsis 2020.

Ühepuulootsik (ruhe, haabjas) oli siinmail kasutuses juba viis-kuus tuhat aastat tagasi, kirjutab „Hõbevalges“ Lennart Meri. Ja tänu Soomaa „viiendale aastaajale“, kui jõed üle kallaste ajavad ja vesi tuppa tõuseb, on haabjas tänini vastu pidanud. Haabjas oli kaua ainsaks liiklusvahendiks, millega
uputuseaegadel liikuma pääses. Veel pool sajandit tagasi oli kohalikel see aktiivses igapäevases kasutuses.

Mõtte, et Soomaa haabjas tuleks viia UNESCO nimekirja, andis meie haabjameestele Ljoba Jenče, Sloveenia lauljatar, jutuvestja ja vaimse kultuuripärandi entusiast. Ljoba oli Viljandisse folgile esinema
tulnud, kui Soomaa rahvuspargi keskuses Kõrtsi-Tõramaal toimus parajasti paadiseminar. Suure
paadifännina astus Ljoba läbi ka Soomaa seminarilt ja rääkis õhinal mõttest saada Sloveenia
traditsiooniline paat drevak UNESCO vaimse kultuuripärandi nimestikku. Soomaa haabjaga soovitas ta sama teha, seda enam, et Eesti oma vaimse kultuuripärandi nimekirja oli Soomaa haabjas juba jõudnud.

Praegu on Eestis viis meistrit, kes ise lootsikuid teevad – Aivar Ruukel, Kaido Kama, Priit-Kalev Parts, Jaan Keerdo, Kaur Mägi.

Kaido Kama, see esimene hull

„Mina olin esimene hull, kes hakkas vanade lootsikumeistritega asju ajama. Mu õpetajaks oli Mart Tolberg (Suure-Jaani kihelkond, Härma küla, Kildu ja Tõramaa vahepeal Lemmjõe lähistel). Kõiki teisi tänapäeva meistreid on õpetanud Rahumaa Jaan ja Lüki Jüri.

KAIDO KAMA Karula kandi talumees oma õue peal lootsikut tahumas. FOTO ERAKOGU

Minu esimese lootsiku tegime Mardiga 1983. aasta suvel. Nüüdseks on Aivar Ruukel, Priit-Kalev Parts ja Jaan Keerdo minust palju suuremad tegijad ja oskajad. Ise olen teinud 6–10 lootsikut – raske on täpset arvu öelda, kuna tihtipeale olen ühe või teise haabja raiumise juures olnud vaid osaliselt. Pildil olev lootsik on mul praegugi kodu lähedal Küünimetsa järvel. Tegime selle koos Kaleviga 2002. aastal. Kui vanade meistrite jutu järgi võtab kahel mehel lootsiku raiumine algusest lõpuni nädal aega, siis selle lootsiku tegemiseks läks kaheksa päeva. Haavatüvi oli juba õue peal ja raiumise plaanid selged, kui helistas Aivar Ruukel ja ütles, et Lüki Jüri on surnud – tema oli vanadest meistritest viimane – ja siis tuli peale lõplikkuse tunne. Enam pole küsida kellegi käest. Nüüd peab saama hakkama omaenda tarkusega ja sellega, mis vanade meistrite jutust meelde on jäänud.“

Aivar Ruukel, haabjalaagrite mootor

„Oma esimese ühepuulootsiku ehitasin 1996. aasta jaaninädalal, kui koostöös Soomaa rahvuspargi ja Eestimaa Looduse Fondiga korraldasime mu kodutalus Saarisoos esimese haabjalaagri. Selle haabja tegime peaasjalikult koos isaga, aga abiks oli veel sugulasi ja sõpru. Laagrit juhendasid kaks meistrit, Jüri Lükk ja Jaan Rahumaa, kes noorte meestena olid õppinud lootsikutegu Soomaa legendaarselt meistrilt Aleksander Olevilt. Jüri-Jaani juhendamise all valmis veel mitu õõnespaati, mis rändasid ehitajatega koos Eestimaa eri jõgedele. Selliseid kümnepäevaseidlaagreid korraldasime järjepanu viiel suvel, kokku valmis viisteist ühepuupaati. Too esimene lootsik läks laotamise ajal ühest pardast veidikene liiga laiaks ja sai selle pisivea tõttu nimeks Lehmamagu.

Teadaolevalt varasematel aegadel, kui ühepuuvened olid eelkõige mitte hobiks, vaid tarbeesemeteks, neile nimesid ei pandud. Viimase veerandsajandi haabjatele aga on valmistajate poolt kõigile nimed
antud. Silmapaistvaim minu osalusel ehitatud lootsikutest on kindlasti kaheksat inimest kandev hiidhaabjas, mis sai mu vanema tütre järgi nimeks Aasa. Aasa valmis 2009. aasta suveks ja sai tulelaevaks laulupeo tule teekonnal, liikudes veeteid mööda Tartust Tallinna. Paar aastat hiljem testisime Aasa meretaluvust ja sõudsime sellel Munalaiust Kihnu ja tagasi. Mineku päeval oli meri tüüne, aga kui tagasi
tulime, siis kergelt laines ja see on seni mu kõige meeldejäävam haabjaretk – andis aimu, kui
ohtlikud olid meresõidud vanal ajal. Veerand sajandi jooksul olen ehitanud tosina jagu ühepuupaate,
need on alati sündinud töötades koos teistega. Nüüd, 2021. aastal aga otsustasin sooloehituse kasuks, osalt ka selleks, et testida, kas üksinda ikka lootsikuehitusega hakkama saan. Lootsiku nimeks sai Uni,
viidates esiteks sellele, et lootsikuehitus on töö värskes õhus, mis annab hea une, ja teiseks unistusele UNESCOst. Juuresoleval pildil teen sellega esimest sõitu Saarisoos Navesti jõel.

AIVAR RUUKEL : Mees, tänu kellele on haabjas nii tuntud, nagu ta on. FOTO: ERAKOGU

Jaan Keerdo, kraadiga haabjamagister „Haabjad on mu töö ja hobi. Mu õpetajad olid tuntud haabjameistrid Jaan Rahumaa ja Jüri Lükk. Tagantjärele on kahju, et nende meestega rohkem aega koos veeta ei saanud. Nüüd pean kõigile haabjaehitusega seotud küsimustele ise oma töös vastused leidma. Oma õpetajate ja enda kogemustele tuginedes olen kaitsnud Tartu Ülikoolis magistritöö haabjaehitusest, see praktiline juhend on kõigile huvilistele avalikult kättesaadav. Olen ehitanud palju haabjaid, neist päris üksi kümne ringis. Kõigil minu lootsikutel on nimed, mis loodud eredalt meelde jäänud juhtumiste käigus. Näiteks 2009. aasta üldlaulupeo tule vedamise käigus sai üks mu haabjas nimeks Tiibklaver. Nimelt kirus üks seltskond muusikainimesi kopratammist haabjat üle vedades: „Tassi teist naguv tiibklaverit!“

Juba muinasajast Eestis tuntud ühepuupaadid (haabjad, ruhed) on tänu üksikutele entusiastidele säilinud meie rahvakultuuris tänaseni. Aktiivsest igapäevasest kasutusest on nad küll viimase poolesaja aasta jooksul kadunud, aga tänapäeval muutuvad siiski järjest populaarsemaks haabjate meelelahutuslikud kasutusalad. Eriti tervitatavad on loodusretked. Kui Eesti metsadesse veel haavapuid alles jäetakse ja neil ka kasvada lastakse, siis ehitan ikka haabjaid. Loodusretked haabjatel aitavad inimestel kujundada rohelist
mõtteviisi ning luua arusaamist, et oleme kõik üks osa suurest tervikust. Loodust tuleb hoida nii meile kui tulevastele põlvedele.“

Priit-Kalev Parts, nõudlikkus üle võlli

„Pildil oleva haabja tegime peamiselt koos Kaido Kamaga. Suurem raiumine ja laotamine käis Kaido talus Karula rahvuspargis, viimistlesin 2019. aasta kevadel Viljandimaal. Kaidoga koos oleme teinud veel ühe
haabja, 2002. aastal. Me kogu aeg vaidleme, sest meil on eri õpetajad ja erinevad temperamendid: mina ikka, et julgemini, kiiremini, elu on liiga lühike nikitsemiseks; Kama vastu – hilju-hilju, äkki ei maksa. Kokkuvõttes on mul Kamaga koos tehtud lootsikud kõige paremini õnnestunud, vähe pragusid ja ilus kuju. Ja teinud olen ma neid kuskil 15 ja 20 vahepeal.

Ühtki haabjat pole ma üdini üksi teinud. Esimese lootsiku raiusime valmis koos kursusevend Kaur Mägiga 1995. aasta hilissügisel vanameister Rahumaa Jaani pool Tipul. Sellest tuli veel suur pahandus Soomaa Rahvuspargiga. Sest meie sadasime ühel päeval Jaani juurde sisse, et tahame lootsikutegu õppida. Jaanil hea meel – rahvuspark toonud paku ja tahab lootsikut, aga tema ei viitsi teha. No ja äkki kukuvad mingid
noored kratid nagu taevast tuppa: peremees, anna tööd! Rahvuspark tahtis kevadel haabjakoolitust teha. Mõne kuu pärast hakkas meile Tartusse kroonu kirju tulema, üks valjem kui teine: te, vaenlasenahad, olete riigi vara ära narrinud! See oli nii jamps jutt, et algul saatsime nad lihtsalt pipramaale. Lõpuks teine kursusevend, Rennu Madis ütles, et oot, võtame valmis raiutud haabjakere endale ja anname neile haabjakere endale ja anname neile uue paku! Rennu Madis oli kange asjaajaja ja eks praegusega võrreldes oli suurt puud ja ladnat traktorimeest leida ka üsna lihtne lups. Kõige kiiremini olen haabja valmis teinud seitsme päevaga, jälle koos Kaur Mägiga – pakust laotamise ja kaaretamiseni. Aga ega nii viisakas ole – tuleb ikka plaani pidada ja puidul rahuneda lasta. Olen rehkendanud, et kui ausalt kokku liita kõik töötunnid – haava ja kaarepuude otsimine ja lootsiku viimistlemine tükkis kõigi kaasnevate sättimiste ja sekeldamistega –, siis kulub ikka kuu jagu töötunde ära. Aga e ks saab ka kiiremini, võib-olla on mu nõudlikkus aastatega veidi üle võlli läinud.“

Heal paadil mitu nime
õõnestüvekanuu, õõnetüvelootsik, õõnestüvepaat, õõnestüvevene
ühetüvekanuu, ühetüvelootsik, ühetüvepaat, ühetüvevene
õõnespuukanuu, õõnespuulootsik, õõnespuupaat, õõnespuuvene
ühepuukanuu, ühepuulootsik, ühepuupaat, ühepuuvene
haavapuukanuu, haavapuulootsik, haavapuupaat, haavapuuvene
haavatüvekanuu, haavatüvelootsik, haavatüvepaat, haavatüvevene.

Mida meister haabjateost arvab

Meistri käest kord küsitud, kust saab hea haabjapuu. „Riigimetsast virutad!“ tuli vastus.

Meistri käest küsitud, kuidas tunned ära õige haabjapuu. „Toetad selja ja perse vastu puud – tunnetad…“

Meistrilt küsitud, millisel aastaajal on kõige õigem puu maha raiuda. „Siis kui aigu om ja kuu peab ka õige olema!“

Meistrilt küsitud, miks ta kännu nii kõrge jättis. „Siin hää istuda!“

Meister silmitses õpipoisi töövahendit ja sõnas: „Sitt kirves sul!“

Meistrilt päriti: kas mets niimoodi põlema ei lähe? „Aga öösel on ju hall maas!“

Kust malku saab? „Vene ajast saati kõik kohad võsa täis!“

Meistrilt küsitud laotamisel, miks ta selle malga just sinna paneb. „See on saladus!“

Meistrilt küsiti, miks mõni haabjas mädaneb viie aastaga ära, teine aga kestab paarkümmend aastat. „Onu
Ignati teadis, aga tema suri ära!“

Väljavõtteid Jaan Keerdo magistritööst