Ajalehes “Tee Kommunismile” 1969.a. autor: J. Riisalo

Sakala kõrgustiku loodeserval Kõpu Mõisakülas avaneb avar vaade Pärnu madalikul laiuvale tumedale metsamassiivile. Kõrgustiku piirini ulatub lõunast ja idast põline asustatud ala. Samas Tõrva oru lõunapervel oli juba orduaja lõpul Mõisaküla mõis. Siit edasi laotuvad madalikul enamasti metsad ja rabad. Seda metsamassiivi läbivate jõgede Halliste, Kõpu ja Lemmjõe kõrgemad kalda-alad ning üksikud väikesed voored metsa keskel on ainult kohati asustatud. Halliste ja Kõpu jõe alamjooksul piirkonna elanikud kasutavad veel praegugi haava- ja pärnatüvest õõnestatud lootsikuid. Selliseid sõidukeid olevat paar aastakümmet tagasi kasutatud ka Matsalu lahel. Mujal Eestis neid enam ei leidu. Kõpu Halliste külas ja selle ümbruskonnas on aga haavatüvest lootsik peaaegu igal perel. Halliste jõgi ujutab seal sageli üle laialdased alad ja siis on see kohalikel elanikel ainsaks liiklusvahendiks. Seal leidub veel puutüvest õõnestatud lootsikute vilunud meistreid. Tuntumad nendest on Aleksander Olev, Jaan Rahumaa ja Jaan Vomm. A. Olev, kes tänavu sai 80-aastaseks, on pika eluea kestel teinud enam kui 100 lootsikut.

Möödunud suvel meisterdasid A. Olev ja J. Rahumaa haavatüvest lootsiku etnograafiamuuseumile. Selleks kasutasid nad seitsme meetri pikkust libeda koorega haavapakku, mille ümbermõõt oli kolm meetrit.

Meistrite tegevust jälgisid etnograafiamuuseumi töötajad. Osakonnajuhataja A. Luts märkis üles, kuidas lootsiku valmistamine areneb. T. Pedak jäädvustas töövõtted filmilindile. Valmis enam kui 1000 meetri pikkune film. 

Pärast haavapaku koorimist tahusid lootsikumeistrid selle ühe külje laiaks ja lamedaks põhjaks. Tahumisega voolisid nad ka küljed. Seega sai haavatüvi juba enam-vähem lootsiku kuju. 

Paku pealmine külg tahuti ainult veidi lamedamaks, siis alustati õõnestamist künakirvega, See oli raske ja vilumust nõudev töö. Väljastpoolt puuriti lootsiku külgedesse ja põhja üle 70 augu. Õõnestamist jätkati seni, kuni augud tulid nähtavale. Nii kujunesid ühtlase läbimõõduga küljed ja põhi. Kui töö oli lõpul, suleti augud toorest haavaoksast tehtud pulkadega. A. Olev oli proovinud kord toorest kuuseoksast pulki, kuid hiljem puuraukude ümbrus lõhenes, sest kuivamisel tõmbub kuusk vähem kokku kui haab. 

Järgnes vormimine, või nagu meistrid seda toimingut nimetavad, «laotamine» kaarte abil. Selleks asetati lootsik teivastest harkidele ja otsad köideti traadiga, et tulevane veesõiduk «laotamisel» ei lõheneks. Nüüd täideti lootsik osaliselt veega ja alla süüdati tuli.

Tulest kuumenenud välispinnal puu kuivas ja tõmbus kokku, niiske sisemine pind aga säilitas  elastsuse ning andis kokkutõmbuvale välispinnale järele. Nii muutuski lootsiku ava kord-korralt laiemaks. Meistrid aitasid sellele kaasa, surudes lepapulki sõiduki külgede vahele. Kui lootsik oli saavutanud vajaliku laiuse, asetati kohale kaared. Hiljem järgnes viimistlemine, kuivatamine ja tõrvamine. 

Haavatüvest lootsikute keskmiseks pikkuseks on kuus meetrit. Väiksemad kannavad ainult paari, suuremad aga kümmekonda inimest. Sõudja seisab püsti, kaaslased istuvad. Veepinnal libiseb selline lootsik kergelt ja pärivoolu võib liikuda kuni 15 km tunnis. Niisugune veesõiduk pääseb vabalt läbi ka jõekäärudest, kus kõrkjastikust on vaba, vaid kitsas rada. 

Need lootsikud sobivad pikematekski matkadeks. Möödunud sajandi üheksakümnendatel aastatel tegi Uue-Kariste Auksaare metsavaht Jaak Sõggel, keda tuntakse rahvaluulekogujana ja noorsoojuttude kirjutajana, haavatüvest lootsikul kaks matka Kanakülast Pärnu ja tagasi ning avaldas “Olevikus” oma teekondade kirjeldused. Ka Pärnu jõel Tori-Jõesuu ja Tori vahel asetsevatel kärestikel arenes tal teekond häireteta. 

Puutüvest lootsikute valmistamist on noored õppinud vanadelt meistritelt põlvest põlve. Millal aga hakati meil ja mujal neid vormima kaarte abil, selle kohta puuduvad lähemad andmed. Etnograafiamuuseumi töötaja A. Luts arvab, et kaarte abil vormimist alustati pärast seda, kui õpiti valmistama laudadest lootsikuid. Ta märgib, et ka Siberi jõgedel liigutakse puutüvest õõnestatud lootsikutel, kuid need ei ole laotatud kaarte, vaid istelaudade abil.

Mõni Kõpu vanem elanik mäletab, et ligemale 50 aastat tagasi jälgis Halliste jõe kaldal Lätis Kõpu lootsikumeistrite tööd keegi soome teadlane. Arvatavasti oli see professor I. Manninen, kes sel ajal elas ning tegutses Tartus. Et Kõpus leidub veel puutüvest õõnestatud lootsikute meistreid, seda kuulis ta arvatavasti tolleaegselt Tartu ülikooli noorelt õppejõult Oskar Looritsalt, kes Kõput oma endise kodukohana hästi tundis.

On soovitav, et ka meie spordibaasid hangiksid endile haavatüvest õõnestatud lootsikuid. Neil “eesti kanuudel” sõitmine huvitab kindlasti noori.